Tõnu Lehtsaar

FOTO: Margus Ansu

Kui muuhulgas homopartnerlust lubav kooseluseadus vastu võetud saab, viib see lähiaastatel abielu mõiste ümberdefineerimiseni ja samasoolistele lapsendamisõiguse andmiseni, ennustab Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professor Tõnu Lehtsaar Postimehe arvamusportaalis.

Mida te arvate Michali kooselu seadustamise ideest tervikuna? Mis on pakutud ettepanekute paketis kõige kiiduväärsem, mis aga paneb enim muretsema?

Ma arvan, et Michalil ja justiitsministeeriumil pole eriti valikuid. Õiguskantsleri märgukiri paneb neile kohustuse küsimusega tegeleda. Laiemalt on selle taga Euroopa Liidu ja homoringkondade surve.

Kõige kiiduväärsem on, et kontseptsiooniga ei muudeta abielu põhimõtteid. Kõige murettekitavam on, et püütakse läbi suruda seadust, mis on oma olemuselt paljudele moraalselt vastuvõetamatu. Mina ei saa aru, kuidas toetab see seadusemuudatus meie põhiseaduslikku aadet – rahvuse püsimist läbi aegade.

Kas abielu kõrval tuleks seadustada ka kooselu, arvestades muuhulgas selle de facto suurt populaarsust? Miks?

Abielu kõrval on väga mitmeid kooselu vorme. Näiteks Grüned leiavad mõnel pool, et tuleks legaliseerida seksuaalsuhted lähisugulaste vahel. Tekivad esimesed mitmikkooselu registreerimised. Olen lugenud argumentatsioone, et kokkuleppel võiks ka pedofiilia olla aktsepteeritav.

Inimeste surve piiride avardamisele ja hävitamisele tundub olevat lausa piirideta. Seadusandlus võiks lähtuda ideaalidest, mitte inimeste eluviiside õigustamisest.

Kui rääkida homopartnerlusest, siis kas Michali pakutu võib olla mõistlik kompromiss kahe suundumuse – konservatiivse ja liberaalse – vahel, mille võiks ka ellu viia?

Konfliktiteoreetiliselt on kompromiss sageli ainus võimalus edasiliikumiseks. Kompromissi häda on, et see ei rahulda tegelikult kedagi. On asju, millega ei kaubelda – nagu näiteks loodusseaduste kehtimine ja püsiväärtused.

Kui reaalseks peate, et kava umbes taolisel kujul ka seaduseks saab ja sealjuures näiteks kirikuringkondade toetuse leiab?

Põhjamaade kogemuse põhjal võime öelda, et kui see saab seaduseks, siis lähiaastatel viib see abielu mõiste ümberdefineerimiseni ja samasoolistele lapsendamisõiguse andmiseni.

Mina olen mures mõrade pärast Eesti põhiseaduse autoriteedis ja riigi usaldusväärsuses. Seadusemuudatuse moraalsed alused on suurele osale Eesti rahvast (väidetavalt kõrgema võimu kandjale) vastuvõetamatud. Pinged, lõhed ja ükskõiksus ühiskonnas kasvavad. Milleni see konkreetselt viib, ei tea täna keegi. Kuigi ajaloost saab mõndagi õppida.

Mis kirikuringkondi puudutab, siis homoküsimus lõhestab kirikuid üle maailma. Ei maksa levitada väärarvamust, et ainult kirikud on kõnealuste seadusmuudatuste vastu. Kirik on lihtsalt üks väheseid, kes häält julgeb teha. Mina olen lootusrikas.