Loone Ots: samasoopered ja adoptiivlapsed

Loone Ots Foto: Liis Treimann

Samasoolistele peredele tuleb anda õigus erandolukordades lapsendada, kuid see peaks juhtuma ideaalis lapse enda nõusolekul ning muid lisatingimusi arvestades, kirjutab lastekaitse liidu president Loone Ots Postimehe arvamusportaalis.

Läinud nädalal avalikustas justiitsministeerium kooseluseaduse kontseptsiooni, mis keelab samasoopaaridel järglasi lapsendada. Siiski kaalutakse teise partneri lapse lapsendamisõigust, kui lapsel teist vanemat pole või on viimaselt vanemalikud õigused ära võetud. Korduvalt on küsitud, kuidas suhtub lastekaitse liit seaduse vastuvõtmisse kontseptsioonis esitatud kujul.

Mida sallivam on ühiskond, seda suurem on tema potentsiaal, seda kestlikum ta on. Samasooliste kooselu seadustamine on tervitatav samm avatuse ja võrdõiguslikkuse poole.

MTÜ Lastekaitse Liit kindel seisukoht on, et ükskõik millisel kujul kooseluseadus vastu võetakse, tuleb esikohale seada lapse huvid. Laps peab olema kaitstud ja turvatud, nagu sätestab lapse õiguste konventsioon. Iga seadusandlikku akti tuleb vaagida eraldi ka lapse heaolu vaatenurgast.

Laps võib kogeda vägivalda ja hooletussejätmist ka heteroperes või üksikvanema kodus. Tähtsam kui lapse kasvataja seksuaalne suundumus on tema suhtumine lapsesse ja arvestamine lapse vajadustega, samuti oskus teha lapsele kasulikke otsuseid, ka pikaajalises perspektiivis.

Siin ongi kõhkluse koht. MTÜ Lastekaitse Liit seisukohalt on lapsele ideaalne, kui ta elab traditsioonilises peres, mille puhul peres on isa, ema ja laps või lapsed. Eeldame, et täiskasvanuks saades loob laps endale oma pere, mis hakkab kasvatama bioloogilisi järglasi – perre sündivaid lapsi. Samasoopaaride puhul jääb lapsel vajaka kogemusest, mida annab isa ja ema rollide nägemine. Laps näeb kooselu marginaalset, ühiskonnas vähe levinud vormi.

Jääme lootma, et ema või isa on oma lapse parim sõber ja kaitsja, et ta tagab lapsele kõik õigused ja võimalused, sealhulgas ausa ja neutraalse suhtumise nii sama- kui erisoopaaridesse.

Oletame nüüd, et juhtub seaduse eelnõu projektis kirjeldatu: lapse bioloogiline vanem sureb, teine vanem on surnud või puudub tal oma lapse hooldusõigus. Kas oleme kindlad, et lapse surnud vanema kooselukaaslane tagab lapsele kogu hoolitsuse, millele tal on õigus, ja teeb seda ka juhul, kui sõlmib kooselu uue samast soost kaaslasega?

Sellele küsimusele ei saa vastata jah ega ei – täpselt nagu samas olukorras hetero-kasuvanema puhul. Küll aga võib anda mõne soovituse, mida tulevane seadus võiks arvestada.

Esiteks. Teatud vanuses laps peaks saama kaasa rääkida, kas ta soovib saada lapsendatud. Praeguse perekonnaõiguse järgi võib vähemalt 10-aastast last lapsendada ainult tema nõusolekul. Arvestada tuleb ka noorema lapse soovi, kui lapse arengutase seda võimaldab.

Rääkides olukorrast, kus laps on liiga noor, et lapsendamise asjus pädevat arvamust avaldada, tõdeme, et sellised olukorrad oleks samasoopaaride puhul väga harvad: lapsed sünnivad heterosuhtest ja eeldamisi on sündmuskäik lapse sünd — teisest vanemast lahutamine – uue homopartneri leidmine – kooselu – vanema surm piisavalt pikk, et laps jõuaks kasvada ikka, kus ka tema arvamusel on kaalu. Lapse soovi arvestamine peab kooseluseaduses sisalduma nii oma- kui erisooliste paaride puhul.

Teiseks. Samasooliste lapsendamisõiguse pooldajad kinnitavad, et see aitab vältida lapse lastekodusse sattumist. MTÜ Lastekaitse Liit on kindlalt sama meelt: laps peab kasvama peres, mitte kui tahes hästi varustatud lastekodus.

Üks pere vorm võib olla kasupere. Riik peab senisest rohkem mõtlema kasuperede võrgustiku arendamisele. 2000. aastate alguses hoogsalt ja tulemusrikkalt käivitunud liikumine on praeguseks seiskumas, põhjused on asjaosaliste kinnitusel rahalised. Lapsesõbralik oleks vastavad riiklikud raharead uuesti läbi vaadata ning leida vahendid, mis lubaks lapsel (tegelikult tulevasel isal või emal) bioloogiliste vanemate puudumisel või kaugenemisel leida koha kasuperes.

Kasupered on läbinud koolituse, lapse huvide järgimist aitab tagada järelevalve. Kasuvanema puhul pole koolitus vajalik ning järelevalvet ei saa rakendada enne probleemide tekkimist. Taas rõhutame, et probleeme ei pea tekkima, aga võib tekkida mis tahes seksuaalse suundumusega kasuvanema puhul.

Kolmandaks. Ükskõik kui hästi koostatud seadus ei saa ette näha kõiki konkreetseid olukordi. Kohustus arvestada lapse huve on pandud maavalitsusele. Juhul, kui riik otsustab anda samasoopaaridele lapsendamisõiguse, tuleb iga üksikjuhtumit lapse heaolust lähtudes eriti hoolikalt vaagida, kuivõrd lapsendamine samasoopaari perre on Eestis uus ja toetavad praktikad alles kujunemas.

Viimaks meenutame, et samasoopaari peres kasvav laps peab Eestis paraku kogema ka tõrjuvat suhtumist, kuivõrd meie ühiskond ei ole veel täiesti valmis samasooliste kooselu tunnustama. Seega tuleks suurendada selgitustööd samasooliste kooselu kohta ja teha seda ka õppeasutustes. Taas poole tähtis, kas samasoopaar elab registreeritult või vabalt. Laps ei tohi kannatada kaaslaste või halvemal juhul kogukonna teadmatuse ja umbusu all.

Kokkuvõtteks. Tark täiskasvanu ei hüppa vette tundmatus kohas. Eetiline täiskasvanu ei viska sinna last.

Samasoopaaride laste elust mujal teame praegu liiga vähe. Kvantitatiivselt on meie käsutuses mitmeid uuringuid, mis näitavad, kui palju, mis soost jne lapsi sellistes peredes on kasvanud.

Kvalitatiivselt tuleb ühiskondliku debati huvides laiemalt tutvustada uuringuid, kas Rootsi, Taani, Saksamaa, Prantsusmaa jne samasoopaaride (adoptiiv)lapsed on õnnelikud ja sotsiaalselt lõimitud.

Veel olulisemad on pikaaegsed uuringud, mis näitaks, kuidas sellistest peredest pärit noored edasises elus hakkama saavad ja milliseks kujuneb nende endi ning nende laste perekonnaelu.

Ükskõik, mis soost on kasvatajad, soovib ja nõuab MTÜ Lastekaitse Liit, et oleks tagatud lapse heaolu. Et Eesti laps oleks õnnelik.