Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Peep Pahv: andekusest ei piisa

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Peep Pahv
Peep Pahv Foto: Pm

Sport on julm. Inimene võib olla ülimalt töökas, ent kui loodus on kinkinud talle aeglased lihased, ei saa temast kunagi välkkiiret sprinterit.


 Sama on andekusega – teatud tasemele on võimalik jõuda vaid ande seljas ratsutades, ent päris tippu pürgimiseks tuleb ka kõige andekamatel teha ränka tööd.

Oliver Venno oli (on) Eesti võrkpalli imelaps. Kolm suve tagasi, kõigest 19-aastasena läks Eestis pidurdamatuna näinud noormees Euroopat vallutama. Esmalt hiilgav hooaeg Sloveenias, seejärel kaheaastane leping Saksamaal… kõik näis liikuvat ülesmäge.

Kuni tänavu suvel selgus, et Euroopa tippliigades pole tema jaoks enam kohta ning uueks mängupaigaks võib saada perifeerne Lõuna-Korea, ent kindlat pakkumist pole sealtki. Eesti koondise treeningulaagris sai põhjus selgeks – Venno oli füüsiliselt vormist väljas, ta polnud valmis kaugel maal iseseisvalt töötama.


Mait Patrail oli (on) Eesti käsipalli imelaps. Neli suve tagasi, kõigest 20-aastasena läks Eestis pidurdamatuna näinud noormees Euroopat vallutama. Esmalt kolm hooaega Šveitsis, seejärel aastake ülitugevas Saksamaa liigas Lemgo meeskonnas, kui korraga… Veidi enne hooaja lõppu selgus, et mängija ja klubi suhted on nii sassis, et tuleb päevapealt lahkuda.

Hooaja viimased mängud tegi ta kaasa hoopis rahakas, ent tasemelt kesises Katari liigas. Ohu märgid olid näha juba varem – Eesti koondisse tulles polnud Patrail enam kunagisel stabiilselt kõrgel tasemel. Küllap olid temalgi kaugel maal viibides nõrkushetked.

Kahjuks tegid tulevikulootuseks ristitud noored pallurid laia maailma sukeldudes tasemes vähikäiku. Kogenud treenerid on rääkinud, et välisklubisse minnes võtab kohenemine aega isegi kogenud mängumeestel, mis siis veel rääkida noorest ja ebaküpsest sportlasest.

Kõrgemas konkurentsis ja tugevas liigas enese proovile panek pole vale. Kui kodus pole võimalik piisavalt tipptasemel sarjades mängida, peaks seda võimalust püüdma iga endast lugupidav pallur. Küsimus on vaid selles, millal on minekuks õige aeg. Tuleb arvestada, et välisklubis pole sportlase kõrval teda noorpõlvest saati poputanud treenerit. Sellises olukorras on lihtne järele anda – eriti siis, kui keegi sind kangisaalis või jooksuotsal ei kontrolli.

Karjääri hakul välismaal käigud ei toonud õnne ka Eesti korvpallikoondise praegustele ässadele Kristjan Kangurile, Janar Taltsile ja Gregor Arbetile. Kangur ja Talts on nüüd teisel ringil olles hoopis kõvemast puust, nad teavad täpselt, mida leegionärina läbilöömiseks teha.

Loodetavasti jõuab see arusaam ka praeguste noorte ja andekateni ning nad mõistavad, et välismaale minnes tuleb seal endast anda sada protsenti ja veel natuke rohkem. Ainult oma andekuse peale loota ei saa.

Märksõnad

Tagasi üles