Eesti Teatri Agentuuri tagasivaade läinud teatriaastale, mis Eesti teatrite repertuaari, külastatavuse ja majandusolukorra arvudeks lahti võttis, annab põhjust rõõmsamateks toonideks kui paari aasta tagune või isegi 2010. aasta statistika. Teatrite külastatavus on tõusnud, ületades esimest korda pärast 2007. aastat (ehk esimest korda pärast kriisi algust) miljoni külastuse piiri.
See on olukorras, kus piletiostjate sissetulekud sugugi kriisieelsesse
aega tagasi jõudnud ei ole ning kuni veerandi võrra kärbitud riiklikud toetused endiselt kas või 2008. aasta tasemele tõstmist ootavad, väga hea näitaja. Hoolimata raskustest on teatrid ellu jäänud – veelgi enam, lisandunud on ka uusi, kes hoolimata riikliku toetuse puudumisest on suurepäraste etendustega hakkama saanud.
See on seda märkimisväärsem, et olukord, kust teatrid end kriisi vallandudes leidsid, ei olnud sugugi kõige lootustandvam.
Raskuste taga, millega tuli silmitsi seista, ei olnud üksnes riiklike toetuste vähendamine ja inimeste kängujäänud sissetulekud, vaid vähemalt samavõrra valusalt mõjus 2009. aastal aset leidnud teatripiletite käibemaksu arvestatav tõus viielt protsendilt kahekümnele. Seda ei saanud lisada piletihinnale – eriti just sel ajal, kui inimeste sissetulekud vähenevad – ja tähendas seega teatrite jaoks olulist kulude kokkutõmbamist.
Hoolimata sellest on teatritel läinud korda hoida kavas vanu ja häid ning tulla välja uute ja heade lavastustega – mitmel teatril läks läinud aastal korda jõuda piletituluga uuesti 2008. aasta tasemele või sellest isegi kaugemale.
See, et keskmiselt veidi enam kui kolmandik tuludest suudetakse piletimüügist katta, ei ole aga sugugi vähetähtis. Kultuuriministeerium plaanib muudatust, mille kohaselt peaksid teatrid tulevikus just vähemalt kolmandiku vajaminevast rahast ise teenima. Ehkki paljud on selleks võimelised, võib ometi karta, et see ei käi kõigi kohta. Võib vaid loota, et nende suhtes jätkub otsustajatel piisavalt tarkust – ja ka headust.
Sest just nagu vahel teater, vaatab ka ajaleht läbi mineviku tulevikku. Sel laupäeval, hooaja esimeses arvamus- ja kultuurilisas AK meenutab kirjanik Hando Runnel August Weizenbergi sõnu Noor-Eesti rühmitusse kuuluvaile tuliseile kriitikuile: teadus on küll edenenud, aga miks loobuda headusest?
Seda sama, headust lisaks teadusele, tasuks ehk meenutada ka enam tänapäevastele ja jõulisemal positsioonil olijaile kui toonane Tuglas. Seda enam, kui tolle autoriteedi käes on enamiku teatrite rahakott ja sellega ka saatus.
* Kultuuriministri hinnang eesti teatri olukorrale (Raplamaa Sõnumid, 3.09)