Silvia Lotman ja Peep Männil

FOTO: Erakogu/Sille Annuk

Hunt on metsasanitar, kes aitab meie loodust tasakaalus hoida. Samas ei teadvusta inimesed tihti neid probleeme, mida just hundi olemasolu aitab ära hoida, kirjutavad Peep Männil ja Silvia Lotman.

Viimasel kahel aastal on Saaremaal huntide murtud lammaste arv teinud hüppe ülespoole, mis on arusaadavalt tekitanud talunikes pahameelt. Meediast oleme lugenud hüsteeriliseks kippuvaid hüüdeid «Kas Saaremaal lambaid murdvad hundid on hullud?», «Hundid on murdnud Saaremaal üle saja lamba!», «Hundid tuleb siin hävitada, need mõrtsukad murravad hasardi pärast!». (Viimased hundi-uudised jõudsid avalikkuse ette sel nädalal – toim.)

Et tänapäeva tehnikaga varustatud inimene on võimeline ohtu seadma pea kõiki looduslikke liike, kaasa arvatud iseennast, siis püüame näidata, millist olulist rolli hunt Eesti looduses mängib ja miks teda siiski tasub säilitada.

Põdra ja metskitse tervis on hundi kätes
Tippkiskjatel, nende hulgas ka hundil, on meie ökosüsteemi tasakaalu säilitamisel täita oluline roll. Inimene ja hunt on jahipidajatena erineva mõjuga saakloomade tervisele. Kui tänapäeva jahimees eelistab pahatihti küttida just tugevamaid ja elujõulisemaid loomi (rohkem liha, trofeed), siis hundid murravad pigem nõrgemaid isendeid, kes on enamasti noorloomad ja halvemas vormis olevad täiskasvanud loomad.

Sellega soodustavad hundid saakloomade elujõulise põhikarja ja tugeva juurdekasvu säilimist, inimestest jahimehed aga mõjutavad seda pigem vastupidi. Niisiis kompenseerib hunt vähemalt osaliselt ka inimeste jahipidamisega tekkivat võimalikku negatiivset mõju elusloodusele.

Kiskjatel, sealhulgas loomulikult ka hundil, on peamiselt toidukonkurentsi tõttu välja kujunenud instinkt võimalusel murda teisi endast nõrgemaid kiskjaid. Seda nimetatakse gildisiseseks kiskluseks. Seega vähendavad suuremad kiskjad väikesemate kiskjate arvukust.

Meil on hunt tõenäoliselt võimeline piirkonniti madalal hoidma kähriku ja mägra, ilves aga rebase arvukust.
Mägra asurkonna kiiret kasvu ja tema muutumist nuhtlusliigiks Saaremaal saab seletada just nimelt suurkiskjate väga väikese asustustihedusega saarel. Gildisisese kiskluse kaudu ulatub suurkiskjate positiivne mõju kolmandate liikideni: kui väikekiskjaid on vähem, tekivad paremad tingimused nende saakloomadele, näiteks kährikute-rebaste jahitavatele maas pesitsevatele lindudele ja jänestele. 
 
Hunt on oma saagi suhtes väga paindlik liik ning tal pole olnud Eestis tõenäoliselt kunagi sellist head looduslikku toidubaasi kui praegu. Praeguse looduskeskkonna kandevõime kannataks kindlasti välja hundi praegusest mitu korda suurema arvukuse.

Kariloomade kallale ei tule hundid seega praegu kindlasti mitte loodusliku toidu puudusest. Ökonoomsus pole metsas elustiili valik, vaid evolutsiooni käigus välja kujunenud ellujäämise võti, seetõttu valib hunt võimalusel alati kergemini kättesaadava saagi, kelleks ilma karjuse, kaitsekoera või korraliku tarata lambad kindlasti on.

Miks inimene hunti ei salli
Jah, hundid murravad sobiva võimaluse korral kariloomi, meie oludes peamiselt lambaid, tekitades sellega kohati suurt kahju maamajandusele. Kuigi riik kompenseerib alates 2008. aastast hundi tekitatud otsesed kahjud, ei kata see kaugeltki kõiki karja ründega omanikule tekitatud lisakulusid.

On selge, et karjapidaja on pigem huvitatud huntide likvideerimisest lähipiirkonnas. Hundid on ka arvestatavad konkurendid jahimeestele, kuna nende saaklooma eelistused kattuvad põhiliste jahiobjektidega, kelleks Eestis on metskits, metssiga ja põder. Jahimeestel tuleb niisiis huntide olemasolu korral arvestada mõnevõrra väikesema jahisaagiga, mida aga pahatihti ei taheta aktsepteerida.

Kolmandaks huntide võimaliku mittesallimise põhjuseks on hirm enda või oma lähedaste turvalisuse pärast. See on küll seotud minevikust pärinevate juttude ja legendidega, kuid hunti mitte tundvad ja teda vihkavad inimesed kasutavad seda hirmu ikka ja jälle avalikkuse manipuleerimiseks ära.  

Kuigi tihti räägitakse, et Eestist on suur osa looduskaitse all, ei ole Eestis tegelikult sellise hulga ja suurusega kaitstavaid alasid, mis ainukese elupaigana tagaksid hundi elujõulise asurkonna säilimise.

Seetõttu saame hundi asurkonda hoida vaid koos nende aladega, mida kasutab majanduslikul eesmärgil ka inimene. Mida enam on hunte, seda enam on nad looduslike elupaikade piiratuse tõttu sunnitud võtma kasutusele pool-looduslikke alasid ja põllumajandusmaastikke, kus aga eeldus inimese ja hundi vahelise vastuolu tekkeks on juba märgatavalt suurem.

Piiri, kuhumaani ühiskond hundi asurkonna suurust talub, nimetavad keskkonnaökonoomid hundi sotsiaal-majanduslikuks kandevõimeks. Eestit tervikuna vaadeldes on hundi sotsiaal-majanduslik kandevõime mitu korda väiksem kui looduskeskkonna kandevõime.

Sotsiaal-majanduslik kandevõime on eri piirkondades erinev, sõltudes lisaks inimasustusele ja maakasutusele ka näiteks kariloomade kaitseks rakendatud meetmetest, hundiga koos eksisteerimise kogemustest ja inimeste keskkonnateadlikkusest laiemalt. Saaremaa tõi sel ja eelmisel aastal Eesti piires näite sealse hundi sotsiaal-majandusliku kandevõime oluliselt madalamast tasemest võrreldes muu Eestiga.

Samas, keskkonna kandevõime – metsikute saakliikide asustustihedus, mitmekesisus ja nende juurdekasv – on Saaremaal kindlasti suurem kui Eesti keskmine.

Eestisse mahub 25 hundipesakonda
Kõiki hundi looduslikke ja sotsiaal-majanduslikke aspekte on arvesse võetud keskkonnaministeeriumi tellitud liigi kaitse ja ohjeldamise tegevuskavas. Kavas nähakse ette ka populatsiooni suuruse hoidmine Eestis teatud vahemikus. Hundi arvukust reguleeritakse jahipidamisega ning meie praegustes oludes sellele alternatiivi ei ole.

Riigil on huvi vältida arvukuse suurenemist üle sotsiaal-majandusliku kandevõime ning jahimehed on huvitatud hundi küttimisest lisaks konkurendi arvukuse kontrolli all hoidmisele ka turismi- ja trofeejahi eesmärgil.

Praegu soovitab Keskkonnateabe Keskus, kes tegeleb hundi seire ja uuringutega, hoida Eesti asurkonnas 20–25 elujõulist pesakonda aastas, mis teeb kokku umbes 200–250 hunti sügiseti enne jahiperioodi algust. Mullusügisest pesakondade arvu hinnati 31-le ning eesmärgiga viia arvukus tänavu sügiseks soovitavasse vahemikku, määrati möödunud hooajal ka suhteliselt suur küttimislimiit. Hundi väga raskesti prognoositavat sigimisedukust arvestades saab selle eesmärgi täitmise kohta esmase hinnangu siiski anda alles talve algul.

Ühiskonna suhtumine hunti on muutunud negatiivsemaks seoses eelmisel aastal märgatavalt sagenenud kahjustustega Saaremaa lambafarmides ja nende kajastamisele meedias. Siin tuleb lahendust otsida mõlemalt poolt: ühest küljest suunata huntide küttimist enam just suurema inimasustuse ja lambakasvatusega aladele ning vähem looduslikele elupaikadele.

Teisalt tuleb aidata lambapidajatel kaitsta oma karju nii, nagu seda osatakse teha näiteks põlistel hundialadel Lõuna-Eestis. Hunt otsib alati nõrgemini kaitstud saakloomi, just seetõttu ta metsasanitar ongi, ja see teadmine peaks aitama meil ka paremini suunata tegevust hundikahjustuste vältimiseks.

Autoritest. Silvia Lotman on Eestimaa Looduse Fondi looduskaitse ekspert, Peep Männil Keskkonnateabe Keskuse ulukiseireosakonna juhataja.