/nginx/o/2012/09/05/1303156t1hd219.jpg)
Kõige tänamatum asi on lugeda kellelegi moraali tema käitumise kohta. Kuid siiski. Kui rikutakse ühiskonnas väljakujunenud moraalinorme ja väärtushinnanguid, on loomulik oodata taunivaid hinnanguid arvamusliidritelt ja poliitikutelt, kes avalikult kuulutavad, et ise järgivad kõrgemaid moraalikriteeriume. Selliste mõtete tekkimist ajendasid viimasel ajal ilmunud nn turunduslikud leiutised ja naljad holokausti tragöödia teemal.
Kommunismi- ja natsismiohvrite mälestuspäeval lugesin uudist, et ühe gaasiseadmete firma tegevjuht reklaamib gaasikütet pildiga Auschwitzi koonduslaagrist. Veelgi šokeerivam oli teada saada, et see 30-aastane noormees käis seal ise ja see oli tema enda tehtud pilt. Ilmselt on ta teadlik, et seal hukati gaasikambrites kuni 1,6 miljonit inimest, kellest 90 protsenti olid juudid. Selline küüniline suhtumine süütute ohvrite mälestusse oli vapustav.
Masendav tundus ka reaktsioon sellele «turundusgeeniusele». Kui välja arvata kerge imestus, et oma äri edendatakse niisuguste nippidega, olid vastukajad isegi positiivsed. Viimane Eesti Ekspress isegi nimetas teda hetke kuumimaks eestlaseks, lisades oma huumorilehele «asjakohased naljad», seekord Buchenwaldi koonduslaagri kohta.
Eestlased on surnuid alati austanud ja suhtunud surnute mälestusse suure lugupidamisega. See komme laienes ka teistele rahvustele. Tasub mainida, et Saksa okupatsiooni ajal jäid juudi kalmistud Tallinnas peaaegu puutumata, kuigi mujal oli kombeks hävitada nii juute kui ka nende kalmistuid. Surnud inimeste üle nalja tegemist peeti Eestis kohatuks.
Mis juhtus aga praegu? Miks on sellised naljad ammu tolereeritud, eriti kui see käib juutide kohta? Ja veel üks «miks». Miks me reageerime nii sellistele naljadele? Ärme unustame, et Teises maailmasõjas tapsid natsid miljoneid juute ja teiste rahvuste esindajaid Euroopa ja maailma vaikiva ükskõiksuse taustal.
Tol ajal oli veel üsna levinud suhtumine juutidesse kui põlastatud alamrahvusse, kelle elu ei maksa midagi. Kuus miljonit maksid oma eluga holokaustis selle eest, et (Lääne-)Euroopas hakataks suhtuma juutidesse võrdselt, ning igasugune holokausti ohvrite mälestuse rüvetamine muutus mitmetes riikides isegi kriminaalselt karistatavaks. Meil siin Ida-Euroopas on aga olukord sootuks teistsugune ja kahjuks mitte alati paremas suunas.
Pean kahetsusega nentima, et viimasel ajal oleme moraalituse võidukäigu tunnistajaks. Seda näeme nii poliitikas kui ka meedias, see kandub ka igapäevaellu. Küünilised naljad holokausti teemadel, mida illustreerib pilt koonduslaagri vangidega, mitte ei ületa hea maitse piiri, vaid näitavad selgelt, et moraali ja väärtushinnangutega on meie ühiskonnas tekkinud tõsiseid probleeme.
Tahan jääda optimistiks. Vähemalt viimase viie kuni seitsme aasta jooksul räägitakse Eesti koolides holokaustist ja totalitaarsete režiimide inimsusvastastest kuritegudest. Ma loodan, et õpetajad ja koolijuhid suhtuvad sellesse täie tõsidusega.
Kui õpilased on teadlikud eelmise sajandi tragöödiatest ja nendega kaasnenud tohututest inimkaotustest, aitab see neil paremini aru saada, kuidas suhtuda ohvrite mälestusse.
Lõpetuseks tahan meelde tuletada ühe tsitaadi 28. augustil Postimehes ilmunud intervjuust Eesti pearabi Šmuel Kotiga: «Maailma parandada on võimatu, parandada saab ennast.»