Maria Kurisoo: eksamiks treenimine pole tingimata patt

Maria Kurisoo Foto: Erakogu

Kui riigieksam on adekvaatne, siis ei ole ka puhtalt eksamiks treenimine mingi patt, leiab Loo keskkooli õppealajuhataja (lapsepuhkusel) ja Noored Kooli 1. lennu vilistlane Maria Kurisoo Postimehe arvamusportaalis.

Ta kutsub ka üles testima eksamipingeridade alternatiivina õpilasi 10. klassi alguses, et saaks võrrelda, kui palju nad kolme aastaga edasi arenevad.

Kuidas suhtute teie riigieksamite põhjal moodustuvate koolide pingeridade avaldamisse?

Riigieksami tulemuste järgi koolide ritta panemine põhjustab suurt elevust, sest see on põhimõtteliselt ainus avalik ning hõlpsasti võrreldav info, mis mingilgi määral annab aimu koolis tehtava töö või õpikeskkonna kvaliteedist. Kas see tulemus on aga raske töö või õpilaste selekteerimise tagajärg, tuleb endal juurde mõelda.

Pooldan pigem nende avaldamist – see hoiab õhus küsimusi Eesti hariduse kvaliteedist ja tõstatab vähemalt kord aastas diskussiooni, mida teisiti ja paremini teha.

Õpilased, kes riigieksamit teevad, on koolipinki 12 aastat nühkinud. Tulemusi ei saavutata tuupimisega veebruarist maini, vaid olulised (kui mitte kõige olulisemad) on hoopis esimesed õpikogemused alg- ja põhikoolis.

Kui eksamitulemused erinevad ootuspärasest, siis on keegi kuskil teinud kehva tööd rohkem kui dekaadi jagu.

Minu arvates ei tohiks ükski kool ega õpetaja mõelda, et tema töö tulemused on kehvad, sest õpilased on nii- või naasugused. Selliselt mõtlev haridustempel muutub noorte päevakeskuseks, mille õpitulemused ja õpilaste hilisem haridustee on pigem juhuslikku laadi.

Igal õpilasel peab olema võimalus õppida parimatele tulemustele ja selleks peab õpetaja temasse uskuma. Praegusel juhul me ei tea aga, kas riigieksami punktisumma on kivi õpilase, õpetaja, kooli või millegi muu kapsaaeda.

Kui see oleks teie teha, siis millistest komponentidest meisterdaksite ideaalse koolide pingerida?

Mulle riigieksamite süsteem siiski meeldib. Kui eksam on adekvaatne, siis ei ole ka puhtalt eksamiks treenimine mingi patt.

Õppimine ongi pidev harjutamine. Näiteks autokoolis käijaid drillitakse ARKi eksamiks. Kuna viimane on aga üles ehitatud selliselt, et läbija saaks liikluses iseseisvalt hakkama, siis see hoopis aitab sõiduõpetajatel ja -õpilastel olulisemale keskenduda. Sama loogika peaks kehtima ka tavakoolis.

Kui gümnaasiumi riikliku õppekava seatud eesmärgid on sellised, mille täitnud on edukas ülikoolis ja riigieksam kontrollibki nende õpitulemuste saavutamist, siis tagab eksamiks harjutamine selle, et õpilasel on hiljem kõrgkoolis lihtsam. Seega peaks riigieksam aitama õpilasel õppida, õpetajal õpetada ja järgmisel õppeasutusel sobivad õppureid valida.

Edetabel muutuks kohe palju huvitavamaks, kui riigieksamite süsteemi veidi muuta.

Taset kaardistava testi, mille keerukus on võrrelav 12. klassi lõpu riigieksamiga, võiks teha juba gümnaasiumiteed alustades. Õpingute lõpus saaks ülevaate, palju on tarkust juurde kogunenud.

Äkki skooriks mõne selekteeriva eliitkooli õpilased juba 10. klassi alguses nii hästi, et võiks kohe paar õppeaastat vahele jätta?

Selline tabel oleks ausam õpilasi valiva ja kõiki vastuvõtvate koolide võrdleja ning annaks infot pigem õpetajate töö, mitte kooli prestiiži kohta. Samas tekiks andmestik, mis ütleks üht koma teist meie põhikoolide kohta, mis on minu arust hoopis olulisem.

Seega tegelikult võiks tõsisemalt hinnata koolide tegevust kõikidel õppeastmetel. Eraldi küsimus on, kas produkt peab olema pingerida. Olulisem on võrrelda kooli selle varasemate saavutustega. Tähtsad näitajad oleks minu meelest väljalangevus põhikoolist, negatiivsed kokkuvõtvad hinded ja suvetöölised (kuidas aga välistada see, et rahuldavad hinded «joonistatakse välja»?), kas ja kuhu edasi õppima minnakse, õpilaste ja vanemate rahulolu jne.

Mida arvate Margit Sutropi ideest, et riik võiks hakata eksamipingeridade tasakaalustamiseks jagama koolidele isiksuse arengu ja koostöö soosimist tunnustavat «Arengut toetava kooli» kvaliteedimärki?

Selles arutelus on oluline vahet teha põhikoolil ja gümnaasiumil – eesmärgid on erinevad, seega peab neid ka hindama üksteisest lahus. Olen täiesti nõus Margit Sutropi ideedega (Postimees 31.08.12). Eriti oluline on mitmekesisem välishindamise süsteem just põhikoolis.

Kõik õpilased ei pea riigieksamil 100 punkti saama ega tippülikooli minema. Kuid igal õpilasel peab olema võimalus minna kooli, kus ta aidatakse sellisele tulemusele.

Õnneks või õnnetuseks on riigieksamite pingerida ainus avalik ja võrreldav andmestik, mis koolivalikul aitab. Ma loodan, et edaspidi riigieksamite tulemusi mitte ei salastata, vaid välishindamise süsteemi täiendatakse nii, et info on ülevaatlikum ja adekvaatsem.