Jaak Prozes: soome-ugri rahutu katel

Jaak Prozes Foto: SCANPIX

Eesti delegaat soome-ugri rahvaste kuuendal maailmakongressil Jaak Prozes annab ülevaate hõimlaste olukorrast – kes tahab ja kes enam ei taha soomeugrilane olla.

Sel nädalal Ungaris Balatoni-äärses kuurortlinnas toimuva soome-ugri rahvaste kuuenda maailmakongressi ajal on soome-ugri rahvaste maailm rahutu, rahutum kui kunagi varem. Põhjuseid selleks on mitu, kuid üheks tähtsamaks neist on soome-ugri rahvaste esindatuse küsimus, küsimus sellest, kellel on õigus ja kuidas lähetada soome-ugri rahvaste maailmakongressile delegaate.

Venemaa soome-ugri rahvastel on olemas oma rahvuskongressid, kuid nende alusdokumentides pole kirjas, et nad oleks nende rahvaste kõrgeimad esindusorganid. Aegade jooksul väljakujunenud reeglistiku tulemusel on delegatsioonide moodustamine jäetud kongresside või täpsemalt öeldes kongressidel valitud esinduskogude pädevusse.

Samas aga on viimastel aastatel nii kongresside kui nende täitevorganite autoriteet vähenenud, sest aastakümneid kuuluvad neisse samad inimesed ning organisatsioonid on muutunud kuulekaiks tööriistadeks vabariikide juhtkonna käes, kes probleemid maha vaikivad ja valitsuste tegevuse heaks kiidavad. Nii on tekkinud olukord, mis ei rahulda paljusid rahvusliidreid ega rahvuskeele ja -kultuuri pärast muret tundvaid inimesi.
Pikkamööda, aga järjekindlalt on Venemaal siiski toimunud ka teatav kodanikuühiskonna areng, mis eelkõige väljendub uute organisatsioonide tekkes.

Nii on ka soomeugrilased asutanud mitu uut organisatsiooni, kes nüüd häälekalt esindusõigust nõuavad ja rahvuskongresside otsuste vastu protesteerivad. Teisest küljest on arenenud demokraatia põhimõtted organisatsioonide juhtimises, suurenenud kodanike aktiivsus ja see nõuab koosolekute protokollimist, häälte lugemist ning paratamatult opositsiooniga arvestamist. See aga tähendab, et kui enne oli delegaatide määramine koosolekul formaalsus, siis nüüd see enam nii pole.

Kuna aga soome-ugri rahvaste rahvuslikel organisatsioonidel oma eelarveid pole ja neil on üldse suuri probleeme, et ennast juriidiliselt registreerida, siis võivad organisatsioonid otsustada mida tahes, aga reaalselt neil otsuste täitmiseks raha pole, ja muidugi pole ka raha näiteks Ungarisse sõiduks.

Siis astuvadki mängu kõrged riigiametnikud, kes hakkavad avaldama arvamust, missugune võiks välja näha ühe rahvuse väärikas delegatsioon, mis Venemaa mõne soome-ugri vabariigi juhtkonna käest ka raha saab.
Nii juhtuvadki kurioosumid, kus Venemaa soome-ugri rahvaid esindavad kongressidel kõrged rahvuskaaslastest riigiametnikud ja mitte jumala pärast need, kes kõrgelt rahvusvaheliselt tribüünilt praeguse olukorra ja vabariigi juhtkonna kohta midagi kriitilist võiksid öelda. Rääkimata kriitikast, mis heidaks varju Venemaa rahvuspoliitikale.

Eelmise aasta lõpust ja selle aasta algusest on kogunenud soome-ugri rahvaste kongressid või nende poolt kinnitatud nõukogud, kõigil neil on olnud põhiküsimuseks maailmakongressil delegaatide valimine, mis, nagu öeldud, on läinud üle kivide ja kändude.

Konkreetsemalt tekkisid esmalt probleemid udmurdi delegatsiooniga, kelle nimekirja kinnitas nõukogu koosolek, mis suure osa udmurdi nõukogu liikmete meelest ei olnud legitiimne, see tähendab, et kohal olid vähem kui pooled udmurdi nõukogu liikmetest. Maride puhul aga leidis osa mari organisatsioone, et mari kongressi poolt valitud nõukogu pole pädev mari delegatsiooni moodustama, samuti leidsid nad, et vastav nimekiri kinnitati ilma aruteluta.

Nii maride kui udmurtide esindajad saatsid protestipöördumised soome-ugri rahvaste konsultatiivkomiteele, mis on soome-ugri rahvaste maailmakongresside koordineeriv organ. Permikomide puhul aga sekkusid võimud, kes leidsid, et permikomide rahvuslikud organisatsioonid pole pädevad delegaate valima, seepärast tuleb kokku kutsuda permikomide kongress, mis polnud 1992. aastast kogunenud. Kiirustades kokku kutsutud kongress valis võimudele meelepärased delegaadid ja permikomide seas on praegu pahameelt palju.

Kõige suuremad probleemid on tekkinud aga ersalastega, protestikirjade ja pöördumiste hulk kasvab päev-päevalt ja varsti pole soome-ugri maailmas enam instantsi, kuhu nad kaevata võiks. Nende puhul on asi selles, et ersalasi ei taheta tunnistada eraldi rahvaks, samuti ei taheta tunnistada nende rahvuskongressi ega nende nõukogu kinnitatud delegaatide nimekirja. Ametlik seisukoht on, et on mordvalased ja mordva rahvaste kongress ning ersalasi kui rahvust pole olemas.

Väiksemaid kivikesi ja kände on jagunud teistessegi delegatsioonidesse. Ühest küljest põhjustab probleeme asjaolu, et suured soome-ugri rahvaste diasporaad asuvad väljaspool soome-ugri vabariike, näiteks maride ja mordvalaste puhul pooled, ning nendega ei arvestata delegatsioonide koostamisel piisavalt, teisest küljest aga ei saa üle ega ümber rahast.

Nii näiteks ei ole kongressil esindatud Taimõri poolsaarel elavad samojeedi (eenetsid, neenetsid, nganassaanid) rahvad, samuti Leningradi ja Murmanski oblasti soome-ugri rahvad (saamid, isurid, ingerisoomlased, vepslased). Kohalikud administratsioonid leiavad lihtsalt, et neil pole kohustust finantseerida põlisrahvaste osavõttu soome-ugri maailmakongressist.

Sedapuhku ei saa kuidagi mööda ka soomlastest ja ungarlastest. Soomes nimelt on peatatud Venemaa soome-ugri rahvaste toetamise programm ning kogu programmi tulevik on ebaselge.

Ungarlased aga maadlevad oma rahvusliku identiteedi küsimustega. Ungaris on üha enam levimas seisukoht, et ungarlased pole soomeugrilased, vaid on hoopis hunnide järeltulijad. Keelesuguluse olla peale surunud austerlastest ja sakslastest keeleteadlased, et ungarlasi alandada. Lähtuvalt sellest peaksid ungarlased oma sugulasi otsima hoopis turgi rahvaste seast.

Ja tõepoolest – viimasel ajal on aktiviseerunud turani liikumine, Ungaris on hakanud toimuma kurultaid, kuhu kogunevad turgi rahvaste liidrid. Sellest tulenevalt arvavad vaatlejad, et ungarlased ei suhtu maailmakongressi korraldamisse ega soome-ugri rahvaste koostöösse just erilise innuga.

Seega on soome-ugri katlas rahutu. Kas ja kui palju hakkab see katel üle ajama, ei oska öelda. Kui julgelt käituvad Venemaa soome-ugri esindajad, saab näha. Maailmakongressi eel toimusid Venemaa soome-ugri vabariikide juhtkondade juures rahvusdelegatsioonide instrueerimised, mille käigus loeti delegaatidele sõnad peale.

Loengute peamine sõnum oli muidugi see, et vabariikide juhtkonnad on teinud väga palju kohalike soome-ugri rahvaste heaks ning kõik on väga hästi. Samuti kutsutakse delegaate üles riigile mitte häbi tegema. Ise arvan, et häbi peaks tegema, sest Venemaa soome-ugri keelte valdajate arv on ajavahemikul 2002–2010 vähenenud kolmandiku võrra, praegu on selliseid inimesi vaid 1,5 miljonit.

Autor on Fenno-Ugria Asutuse nõunik