Hendrik Agur: koolide pingeread on igati positiivsed

Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor Hendrik Agur. Foto: Elerin Öövel

Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor Hendrik Agur leiab, et koolide riigieksamite põhjal pingeritta seadmine on hea, sest aitab näiteks kooli tööle hinnangut anda ning muutusi läbi viia. Ta leiab samas, et järeldusi tehes tuleb võtta arvesse ka kooli eripära.

Haridusteadlased ja huvirühmad kritiseerivad juba aastaid koolide riigieksamite põhjal pingeritta seadmist kui koolide tasemest väära pildi andmist, ometi avalikustavad ministeerium ja ajakirjandus neid jätkuvalt edasi, tuginedes muuhulgas väga suurele lugejahuvile. Kuidas suhtute teie riigieksamite põhjal moodustuvate koolide pingeridade avaldamisse?

Suhtun positiivselt. Koolide riigieksamite tulemused on konkreetsed, selgelt mõõdetavad ja usaldusväärsed andmed, mis mõõdavad kooli kvaliteeti. Ei ole nõus väitega, nagu riigieksamite tulemused annaksid koolide tasemest väära pildi. Kuidas nii? Kriteerimid on kõigile samad, andmed usaldusväärsed.

Pigem on küsimus selles, kes ja kuidas saadud andmeid interpreteerib. Koolipidaja (siis KOVi, riigi või eraomaniku) jaoks on andmed väga hea instrument koolis tehtavale tööle hinnangu andmiseks ja vajalike muudatuste tegemiseks.

Samuti saavad tänu tulemuste avaldamisele koolid ise võimaluse oma tulemusi aastate lõikes analüüsida ning peamine, võtta vajadusel ette vajalikke tegevusi töökorralduses. Samuti saadakse teada oma positsioon teiste koolide suhtes. See pole ju paha.

Tihtilugu võib tõe teadvustamine olla siiski valus ja väga valus. Pigem selles ongi küsimus, et kehva koha pärast pingereas saavad moraalselt haavata paljud koolid ja isegi koolipidajad. Ebamugavalt võib tunda end suur sihtrühm inimesi: õpetajad, koolijuhid, õpilased, vanemad ja kohaliku omavalitsuse juhid.

Olengi seisukohal, et pingeridade avaldamine on normaalne ja igati positiivne, kuid järelduste tegemisel tuleb arvesse võtta koolide eripärasid. Mõnda kooli on suur konkurss, teise mitte, vastu võetakse avalisüli kõik.

Ma pole kindel, et kõikidele peakski sobima gümnaasium. Kutseharidus on Eestis väga suure arenguhüppe teinud ning ühiskond võidaks rohkem, kui teatud sihtrühm saaks tühjalt gümnaasiumist läbitiksumise asemel kvaliteetse kutseõppe.

Riigieksamite pingerida ja tulemused on väga hea abimees koolijuhile ja koolipidajale. Mõlemad peaksid tegema järeldusi ja võtma ette tegevusi. Tihti on aga nii, et koolijuht ei ole küündiv ja koolipidaja ei saa sellest aru. Selline patiseis on hukutav haridusele.

Siiski seab elu ise omad korrektiivid ja nõrgad gümnaasiumid surevad järk-järgult välja – nii õpilaste vähesuse kui ka inimeste teadlikkuse tõusu tõttu. Haridus on niivõrd tähtis valdkond – sõltub ju sellest inimese elutee, käekäik ja õnn. Seetõttu on hariduskorraldajatel ülisuur vastutus.

Kui see oleks teie teha, siis millistest komponentidest meisterdaksite ideaalse koolide pingerida? Kui viljakaks hindate seniseid katseid pakkuda alternatiivi eksamipingeridadele?

Riigieksamite tulemused on omaette mõõdik, mis võiks olla ja jäädagi. Ma ei näeks palavikuliselt vaeva supertabeli koostamiseks, kus on arvesse võetud ka teised väärtused.

Koolid on väga erinevad ja omanäolised. Hüpertabelisse lükkimine hakkaks võib olla liigselt kangutama koolide identiteeti. Pikaaegsete kogemustega ja suurte traditsioonidega tugevad koolid vaevalt mingile uuele algatusele painduksid. Nõrgematel tekiks vajadus end uutesse raamidesse kunstlikult seada. Kas see ei tekitaks asjatut tõmblemist?

Samas võib ju pidada ülevaatetabelit, aga see ei pea olema ilmtingimata pingerida, pigem ülevaade. Kuidas ikkagi mõõta näiteks kooli väärtuskasvatuse osakaalu võrreldes teistega? See ei oleks kuigivõrd objektiivne. Koolipidaja ja ministeeriumi tasemel on ülevaade koolidest sise- ja välishindamise tasemel ning nende andmete näol on tegelikult nii riigil kui KOVil pilt oma koolidest olemas.

Suuremates omavalitsustes, näiteks Tallinnas, ju peetakse ülelinnalisi koolidevahelisi sportmänge, kus selguvad parimad koolid nii spordialade kaupa kui üldarvestuses. Samuti on olemas ülevaade koolide huvitegevusest. Kasvõi linnalegendide tasemel – kus ja mida tehakse ja kus üldse midagi ei tehta.

Hakata järjestama selliste andmete põhjal koole? Võib ju, aga ilmtingimata ei pea. Kas koolid olla omanäolised. Mida aga kindlasti võiks muuta, on see, et vanematel ja õpilastel peab olema võimalus kooli vabalt valida. Praegune esimestesse klassidesse määramine on tõeline tööõnnetus seadusandja poolt, mis tuleks kiiresti muuta.

Mida arvate Margit Sutropi ideest, et riik võiks hakata eksamipingeridade tasakaalustamiseks jagama koolidele isiksuse arengu ja koostöö soosimist tunnustavat «Arengut toetava kooli» kvaliteedimärki? Kas teie kool oleks valmis ohverdama taolise tiitli saamise nimel nii kümmekond kohta riigieksamitulemuste pingereas?

Huvitav mõte ja miks ka mitte! Sõltub, kuidas see tunnustuse saamise korraldus üles ehitada. Kooli eesmärk ongi ju lapse areng.

Kui tunnustuse saamiseks hakkavad paljud koolid ette võtma tegevusi, mis annavad suuremad võimalused lapse arenguks, siis see on ju igati positiivne. Võib-olla hakkab siiani suhteliselt unises seisus olnud kool hakkab end rohkem liigutama ja loob suuremaid võimalusi.

Riigieksamite tulemused ei ole kunagi meie koolis olnud omaette eesmärk. Päris ausalt. Hea koht pingereas on kooli paigas väärtuste ja pikaajalise hea töö tulemus, mis on sündinud õpetajate nõudlikkuse ja õpilassõbralikkuse tulemusel.

Ma ei näe ohtu, et arengut toetava kooli kvaliteedimärgi saamiseks peaks lõivu maksma riigieksamite tulemuste langemisega. Kool on üks tervik, kus peavad kõik protsessid toetama õpilase arengut.