Mihkel Mutt: hinnatõusu võitjad ja kaotajad

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et tema suurim viimase aja möödapanek oli usk, et euro tulekuga hinnad ei tõuse või kui, siis ainult natuke.

On öeldud, et poeet saab laulda kaotatud armastusest, aga rikkur ei saa laulda kaotatud rahast. Rikkur võib-olla mitte, aga inimene ja rahvas saavad. Ja mitte kogemata kaotatud rahatähest või mündist, vaid laiemas mõttes. Näib, et praegu tulekski nutta, niihästi hingelistel kui praktilistel põhjustel

Esmalt hingelisest. Paljud meist on maailmas juba veidi ringi liikunud ja hoidnud käes erinevate maade rahasid. Kuigi võiks öelda, et üks raha puha, tähtis, mis selle eest saab ja et see oleks teiste vastu vahetatav, märkame ometi, et mõni raha on meeldivam kui teine. Kuigi euro kasuks räägib paljugi, pean tunnistama, et meeldiv see pole. Ei käepärasuselt ega esteetiliselt. Viimane on muidugi subjektiivne. Oma rahva suurkujud on kõikidele armsamad kui anonüümsed «eurosaidid». Funktsionaalsusest rääkides peame silmas, kas rahaühiku numbriline suurus ja selle eest saadav on mõistlikus vahekorras. Paraku toetume ka siin kodustele kriteeriumidele. Meile võib tunduda tuhat ühikut tikutoosi eest mõttetu, teistele mitte.

Euro venitab taskut. Tõsi, säärane ebamugavus stimuleerib kaardiga maksma, ja eks see ole progress. Siin on rahvuseti erinevusi. Sakslased on näiteks sularahalembesed. Võlgu elamist (ka krediitkaardiga) nad ei armasta. Tänu neile võetigi kasutusele 500-eurone kupüür, mille ulatamisel enamik Euroopa letitöötajaid hirmunult kätega vehkima hakkavad.

Eesti kroon oli üks õnnistatud raha, antiikfilosoofia «mõõdu» kategooriale vastav, kena vaadata, paraja füüsilise suuruse ja paraja väärtusega. See kuulub ilmselt juba kindlasti poeesi valda, aga jäi isegi mulje, et kroon oli oma ostujõult kuidagi meile «paras». Krooni vaevalt taastatakse, aga siit moraal: võib-olla on Eestis veel mõni asi parem kui Euroopas.

Eelöeldu puudutab pealispinda ja on ilmselt paratamatu, sellega tuleb harjuda nagu asjaoluga, et romantiline noorus on lõplikult möödas. Raskem on harjuda matemaatikaga, mille järgi 500-kroonine on võrdne 31,94 euro­ga. Need kaks oleksid nagu eri maailmadest. Kui sul oli vanasti «jakobson» taskus, siis tundsid, et sul oli raha. 31,94 euro puhul pole see tunne millegipärast üldsegi nii kindel.

Osalt on siingi mängus hingelised stereotüübid. Enamik on tundnud, et kuna eurode numbrid on kroonidega võrreldes väikesed, ahvatleb see üle kulutama. (Lätlastel seda probleemi ilmselt ei tekiks, latt on veel «võimsam» kui euro.) Euro ees või taga ei tundu maksmisel probleem, sentidest rääkimata. Kui mõne asja hind algab nulli ja komaga, siis tundub, nagu oleks poolmuidu saadud jne. Vahel jääb mulje, nagu me poleks raha vahetanud, vaid teinud läbi mingi absurdse devalvatsiooni.

Ent ainult numbrite psühholoogilise mõjuga ei seleta siin kõike. Pean olema enesekriitiline: mu suurim viimase aja möödapanek oli usk, et euro tulekuga hinnad ei tõuse või kui tõusevad, siis natuke. Praegu on see ikkagi päris räme. Statistikaga saab muidugi tõestada, et kokkuvõttes pole asi kõige hullem hull. Ent kallinevad ikka need asjad, mida inimene kõige sagedamini ja rohkem vajab. Imestan, kui suhteliselt vähe hinnatõusust siiski räägitakse, tundub, et inimesed on leppinud ja otsivad võimalust, kuidas kohaneda.

Kui olud kitsad, on kaks võimalust. Kas ollakse solidaarsed, jagatakse ning aidatakse üksteist, või tegutseb igaüks eelkõige enda nimel, katsub sellest ainumastki saada nii palju kui võimalik. Meil nii ongi. Hinnatõusu pole võimalik üksnes maailmaturu hindade kaela ajada. Ei jäta siinmail keegi hinda üles ajamata, kui aga saab. Sõber sõbra p..se koorib, ütleb rahvasuu. Kui juba sõbral, siis lihtsalt kaaskodanikul seda enam. Naaber pannakse maksma, olelusvõitluses pole kohta «ligimesearmastusel». Ja kaaskodanikud maksavad, hambad ristis. Ja ... nöörivad ise naabrit samamoodi – kui neil ainul­t selleks võimalus on.

Hinda saavad panna juurde need, kes toodavad midagi või pakuvad teenust, milleta lihtsalt ei saa hakkama. Nemad kuuluvad ikkagi võitjate leeri. Kui neil juhtub olema veel riiklik monopol, siis on see kullaauk. (Poliitika ja majandustegevuse seos ei karga demokraatia tingimustes nii avalikult silma nagu totalitarismis, aga majanduslikud huvi- ja survegrupid tegutsevad siingi täiel hool.) Ei maksa naiivselt arvata, et keegi ei saa praegu jõukamaks. Kogu aeg saadakse, ja mitte vähe. See ei paista välja, sest meiegi rikkad on harjunud tagasihoidlikumalt käituma, et mitte kaaskodanikke ärritada. Mullivannide defileerimise aeg Kroonikate veergudel on läbi.

Meenub nõukaaeg. Mäletatavasti eksisteeris siis tutvuste süsteem, mis johtus defitsiidimajandusest. Osal inimestel oli ligipääs teenusele või kaubale, millega osaleda vastastikuses «arvelduses». Suitsuvorsti eest said lennupileti, lennupiletiga tegeleja sai arsti juurde, arst ise pakkus oma teenust, et hotellis tuba üürida, kuigi vabu kohti ametlikult polnud jne.
Häda sellele, kel polnud oma defitsiitset toodet või teenust, millega selles ringluses osaleda (nagu see puudus kooliõpetajatel). Neist moodustus siis keskmine lohutu mass – nii nagu praegu neist, kes ei saa oma hinda üles kruvida. Nemad on kaotajad. Sinna kuulub teiste seas ka enamik tõsiseid loovharitlasi ja mõistagi üliõpilased. Euro tulek on natuke taas kiirendanud Eesti elanikkonna kihistumist.

P.S. Et see kõik nii on ja mu jutt pole õhust võetud, sain kinnitust paari nädala eest, kui Tallinnas üle Toompea jalutades Nevski katedraali ees üks pramott küsis mu käest: «Dai paru evro!» Jäin mõttesse. See kõlas umbes nagu mõne aasta eest: «Anna paar krooni!» Ainult et toona poleks niimoodi õllepudeli raha kerjav mees mingi hinna eest söandanud kolmkümmend krooni küsida. See tähendab, et ühiskondlikus rahateadvuses on toimumas pöördumatud muutused. Kerjused reageerivad neile tundlikult nagu Dow Jones. Ainult mitte ei oska öelda, kas kerjus on võitja või kaotaja!