Juba Jules Verne’i «Kapten Granti lastest» meenub episood, kus tegelased pääsevad eluga, varjudes matmiskohta, mis Uus-Meremaa põliselanike jaoks oli tabu. Kirikuseinad on pakkunud läbi aegade põgenikele kindlust. Uuemal ajal on aga puutumatuse etaloniks diplomaatilised esindused.
Seegi pole tekkinud niisama lihtsalt. Diplomaatia varasemat ajalugu uurinud ajaloolane Margus Laidre kirjutas raamatus «Sõnumitooja või salakuulaja» (Tallinn, 2003), et ka sajandite eest kaasnes saadikute turvaprivileegidega hõõrumisi – näiteks sel pinnal, et kas võõrustajamaa seaduste eest on kaitstud ka diplomaadi majapidamise kokad ja tallipoisid? «Aeg-ajalt oli mõne saadiku residents mitu päeva kohalike ametimeeste saadetud sõdurite piiramisrõngas.» 17. sajandil väitis Venezia esindaja Hispaanias, et Inglise saatkond Madridis on kujunenud jooksus olevate kurjategijate varjupaigaks. Londonis sai probleemiks, et kohalikud katoliiklased hakkasid oma usku tunnistama katoliiklike maade saatkondade palvelates.
Ungari kardinal József Mindszenty elas pärast 1956. aasta ülestõusu nurjumist USA saatkonnas Budapestis 15 aastat. Idasakslased ummistasid 1989. aastal läände pääsemiseks Prahas asuva Saksamaa Liitvabariigi saatkonna õue. Kui nüüd, 2012. aastal kasutab Wikileaksi asutaja Julian Assange enda Rootsi saatmise vastu pelgupaigana Ecuadori saatkonda Londonis, on see lihtsalt üks järjekordne sissekanne sarnast tüüpi varjamiste ja põgenemiste pikas ajaloolises loetelus.
Sestap polegi eriti üllatav, et ka Eesti ajaloos on olemas sarnane lehekülg – kommunistide põgenemine pärast 1. detsembri 1924 mässukatset Nõukogude Liidu saatkonda Pikal tänaval Tallinnas. Seal varjuleidnud olid siiski vaid üksikud – võrreldes välikohtu otsusel mahalastud mässajate hulgaga. Siiski, 88 aastat hiljem võib vaid imestada, kus olid meie kapo silmad, et näiteks sellisel tuntud enamlasel nagu Johannes Mänd, varjunimega Dünamiit, oli võimalik Pikal tänaval Nõukogude saatkonda lihtsalt «sisse karata», nagu mees ise kirjeldas. Või kuidas jõudis diplomaatilisele territooriumile detsembrimässu üks ninamehi Valter Klein, kes varjanud end eelnevalt Ülemiste järve äärses võsas ja pidanud seal lumes magama.
Riigiarhiivis säilinud kirjavahetuse kohaselt ei teadnud Eesti poliitiline politsei veel 1926. aastalgi, et Klein suri Vene saatkonnas, vaid otsis tema matmispaika taga Harjumaalt. Ka seltsimees Dünamiidil, kes juhtis Vasulas raudteesilla õhkimist, õnnestus juba 1925. aastal jõuda Leningradi.