Juhtkiri: mitte ainult palgast

Arstide streigi valguses tuleks vaadelda kogu tervishoiusüsteemi seisu
 

Märtsis streikisid õpetajad, oktoobris lubavad seda teha meedikud – 2012 tõotab Eestis minna ajalukku üleriigiliste töökatkestuste aastana. Seda tasuks võtta tõsiselt, kuid samas mitte üle dramatiseerida.
Demokraatlikke väärtusi austavas riigis, just niisuguses, mille poole oleme püüelnud ja endiselt püüdleme, tuleb streike ette isegi siis, kui asjad on juba sõna otseses mõttes kõige paremas korras. Töövaidlustes juhtub ikka, et läbirääkimised jooksevad liiva ning töövõtja otsustab avalikkusele oma eriarvamuse häälekalt välja öelda.

Streik iseenesest on kõike muud kui meeldiv. Kui tahes kaunikõlalisi väljendeid streigi eel ja ajal ei kasutata, streigis endas pole midagi ülevat. On isegi teatav vastuolu: streikijad kutsuvad ühiskonda häälekalt appi, samal ajal neile ebameeldivusi valmistades. See on paratamatu hoolimata etteteatamisest ja kõigest muust, mida seadus streigi läbiviijailt nõuab. Hoolimata sellest, et hulk tegevusi ei katke. Plaanitava tervishoiutöötajate streigi puhul töötab kiirabi, erakorraline meditsiin ja intensiivravi jne.

Streikide koondumine pole ilmselt juhuslik. Majandusmulli-järgne püksirihma pingutamine ja kärped on mõjutanud kõiki valdkondi, mõnda otse, mõnda kaudsemalt.

Nüüd oleme ajas, kus üldised majandusnäitajad on paranenud ning riigijuhid kinnitavad aina, et Eestil on läinud hästi (mis vastab tõele), kuid poeleti ees hindu vaadates ja oma rahakotti kiigates inimene makroedu ei tunneta. Kõik see mõjutab ka tervishoiutöötajaid, isegi neid, kes Eesti kontekstis on kahtlemata kõrgepalgalised. Arstid suhtlevad rahvaga küllalt lähedalt ja neil on piisavalt empaatiat mõistmaks inimeste muresid.

Seepärast polegi arstide ja õdede Eestist lahkumise pidurdamise ja tervishoiusüsteemi lagunemise peatamise – nii on sõnastatud kavandatava streigi eesmärk – põhiküsimus sageli töötasus ega ka tööajas. Kui suur on siis see palk, mis paneb arstide-õdede lahkumisele piiri? Mitu tundi oleks n-ö normaalne selle eest töötada? Kas pärast kollektiivlepingu allakirjutamist ei läheks enam keegi raja taha? Lahendused pole nii lihtsad.

On tõsi, et palgad pole Eestis samad, mis Lääne-Euroopas, ja põhimõtteliselt võiks ka meedikud lisaraha saada – nagu ka õpetajad, päästjad jpt. Kuid ainult palka nõudes on, eriti eelarvevaidluste ajal, oht laskuda poliitilisse populismi. Sestap ei tohiks streigihoiatuse valguses unustada ka muid asjasse puutuvaid teemasid. Näiteks rääkida sellest, milline on meie haiglatevõrk ja kui efektiivselt see õieti toimib. Millised võiksid olla reformid, mis valdkonda edasi viivad? Kui eesmärk on tugevam tervishoiusüsteem, tuleb nimelt sellest ka rääkida. Igakülgselt. Seda paremini avalikkus streikijaid ka mõistab.