Viive-Riina Ruus: ma pole enam eksamipingeridade vastu

Viive-Riina Ruus Foto: Toomas Huik

Tallinna Ülikooli haridusteadlane Viive-Riina Ruus räägib Postimehe arvamusportaalile, et kuigi ta kutsus omal ajal üles koolide riigieksamipingeridade avalikustamist kriminaliseerima, pooldab ta praegu nende avalikustamist. 

Tema sõnul pole ka vajadust teha uut ja «õiglasemat» koolide pingerida, pigem tasub mõelda, kuidas vähendada hindamist haridussüsteemis. Ruus küsib, miks peab õpetaja-õpilase suhe olema alati hindamine, mitte näiteks vahel hoopis kinkimine.

Huvirühmad ja haridusteadlased kritiseerivad aastaid koolide riigieksamite põhjal pingeritta seadmist, ometi avalikustavad ministeerium ja ajakirjandus neid jätkuvalt edasi. Kuidas suhtute teie riigieksamite põhjal moodustuvate koolide pingeridade avaldamisse?

Sellal, kui need pingeread tulid, käis ühiskonnas parajasti võitlus elu ja surma peale: kellest saab võitja, kellest luuser. Kogu mentaliteet oli barbaarsem ja jõhkram kui praegu. Edetabeli lõpus olevatele koolidele sai osaks avalik põlgus, esiotsa koolid pälvisid imetlust ning muutusid ihaldatavaks.

Lastevanemate amokijooks eliitkoolide suunas oli üks osa sellest võitlusest. Võib-olla kannustas mõnda vanemat tuline tahtmine näidata, et edukatel, kes nad ju ise on, on ka taibukad, teistest kvaliteetsemad lapsed. Mõnda vanemat võis tagant tõugata hirm selle ees, et tema lapsest võib tugeva koolita tulla eluheidik.

Ei ajakirjandus ega avalik arvamus osanud tollal märgata, et koolide stardipositsioonid on ebavõrdsed, et mõni kool saab valida lapsi, keda on juba beebieast peale igati arendatud, ja et mõnes teises koolis käivad lapsed, kelle kodud on vaesed nii ainelises kui kultuurilises mõttes.

Tollal olin nende pingeridade peale nii vihane, et ühel haridusfoorumil tegin ettepaneku nende avaldamine kriminaliseerida.

(Vahemärkusena: ma ei saa siinkohal tegemata jätta kummardust meie õpetajatele ja koolidele. Nimelt näitavad PISA andmed, et hoolimata kogu sellest raevukast atmosfäärist on meie põhikoolid, võrreldes paljude teiste riikidega, suutnud säilitada suhteliselt ühtlase taseme, mida näitab see, et erinevused õpitulemustes on suuremad koolide sees kui koolide vahel. Nagu ka Soomes).

Loodetavasti oskame neid pingeridu nüüd juba adekvaatsemalt tõlgendada, säilitades respekti kõigi vastu, kes on antud tingimustes teinud oma parima.

Avalikustada või mitte? Nüüd arvan, et kool on avalik asi ja salastamine toonuks niikuinii kaasa infolekked, kuulujutud ja mida kõike veel. Liiatigi sisaldavad need read ka informatsiooni, mis võiks üldsusele oluline olla. Näiteks vene koolide edu sel aastal oleks muidu ehk ainult ametnike teada jäänud. Needsamad pingeread on avalikkust ka harinud: poleemika ajakirjanduses on üks neid tegureid, mis on parandanud edetabelite tõlgendamisvõimekust.

Ja lõpuks: meie elu siin kaasaegses maailmas saadab tahes või tahtmata hiiglama hunnik igasuguseid mõõdikuid ja näitajaid: veresuhkru, kolesteriinisisalduse, sündide ja surmade, SKT, elanikkonna haridustaseme jpm kohta.

Nad aitavad nii meie valitsejatel kui meil endil oma olukorda mõista ja elu kontrolli all hoida.

Näiteks võimaldab Eesti osalus hariduse rahvusvahelistes võrdlusuuringutes (nagu PISA) meil ennast maailma taustsüsteemis positsioneerida, oma tugevaid ja nõrku külgi teistega võrreldes teadvustada, analüüsida jne.

Ent ühiskonna ja kultuuri enesepeegeldusvõime on teadagi väga oluline tema eluvõime tagamisel. Nii et – õppigem elama koos pingeridadega seal, kus see on mõistlik, ning neid vaidlustama ja eirama seal, kus vaja.

Kui see oleks teie teha, siis millistest komponentidest meisterdaksite ideaalse koolide pingerida? Kuidas tagada see, et taoline pingerida oleks ka reaalselt teostatav?

Pingeridade tagant ei paista hästi välja, et nende puhul on alati tegemist hindamisega – sellega, keda või mida mingitest kriteeriumidest ehk standarditest lähtudes hinnatakse, ja hindajaga, olgu selleks mingi isik või institutsioon.

See on teatav suhe inimeste vahel. Selles suhtes on hindajal alati rohkem võimu kui sellel, keda hinnatakse. Mulle meeldiks, kui püüaksime seda võimudistantsi vähendada. Näiteks võiksid hindajad ja hinnatavad üheskoos arutleda selle üle, mille alusel, millal hindamist läbi viia, kellel on pädevus ja volitused seda teha jne.

Sellistes arutlustes jõutakse varem või hiljem selleni, et hakatakse mõtlema eesmärkide üle. Ja nende üle tasub alati mõelda.

Kuigi hindamine (ja mõõtmine) on meie elu paratamatud kaasnähtused, tahaksin küsida, kas hindamissuhe on ainuke inimestevaheline, näiteks õpetaja ja õpilase vaheline suhe, või on ka teisi võimalusi? Mõtlen kinkimisele.

Kas võib olla, et õpetaja kingib endast midagi lastele, küsimata, mida ma sellest saan. Või tuleb laps, käes võililleõis, ja ulatab selle emale. Ta ei küsi muud kui tähelepanu.

Kas ei võiks koolis luua rohkem situatsioone, mis laseks teha kingitusi? Selliseid olukordi ju on praegugi. Näiteks emadepäeva kontsert, kas pole? Aga mis oleks, kui keegi teeks ettepaneku anda koolilastele võimalus teha kingitus kodukohale. Aga isamaale?

Ja veel üks mõte – peaks looma rohkem võimalusi eneseväljenduseks, loominguks. Nii lastele kui õpetajatele.

Eneseväljenduse tõukejõud ei ole ju esmajoones selles, et mis hinde või hinnangu ma selle eest saan. Kuigi aplaus, mis sest, et pingeritta sättimata – teeb ikkagi palju rõõmu.

Ja ei maksa alahinnata mõnu, mida saadakse oma jõu proovile panemisest võistlusmängus.

Mängureeglid, mitte väljastpoolt etteantud standardid, selgitavad välja võitjad ja kaotajad.

Muidugi on selle alusel võimalik koostada turniiritabeleid. Kuid kas pole omaette väärtus «omade» fännamine ja neile kaasaelamine? Milline võiks välja näha fännide paremusjärjestus?

Minu seisukoht – ärgem nähkem vaeva ideaalse pingerea otsimisega. Aitab olemasolevatest.

Leidkem parem rohkem selliseid olukordi, kus oleme vabad hindamise vaevast ega ole sunnitud tegelema hindamise, takseerimise, mõõtmise, hindeskaala väljamõtlemise ja hindamisobjektide paigutamisega sellele skaalale.

Mida arvate Margit Sutropi ideest, et riik võiks hakata eksamipingeridade tasakaalustamiseks jagama koolidele isiksuse arengu ja koostöö soosimist tunnustavat «Arengut toetava kooli» kvaliteedimärki?

Guugeldasin tundi-paar, leidmaks teavet Inglismaa QiSS mudeli kohta, millele Sutrop oma idee lähtekohana viitab. Tulemused tegid mind nõutuks.

Nimelt sisaldab see mudel terve rida standardeid. Näiteks olgu kasvõi nn kriitilise sõbra rolliga kaasnevate ülesannete loetelu, terve rida tugevalt formaliseeritud, detailidena ettekirjutatud protseduure selle kohta, kuidas koolid mingit järku (kokku on kolm järku) kvaliteedimärki võivad taotleda, milliseid dokumente nad seejuures esitama peavad ja milliseid välishindamisprotseduure läbi tegema.

Ma ei tea, kas ma siis, kui oleksin ikka veel õpetaja, ikka hakkaksin seda märki taotlema. Ma kardaksin, kas mina ja meie kooli kriitiline sõber või komisjon, kes langetab otsuse ka selle üle, kas meie kool on saavutanud «õige meelelaadi» (right ethos), mõtleme ikka nende sõnade all ühte ja sedasama.

Ma vist tahaksin, et meie, kes me oleme siin koolis, ei peaks selleks, et kvaliteedimärk välja teenida, end selle omistajate ees paljaks võtma.

Kuid kindlasti tuleb nõustada sellega, et akadeemiline edukus on ainult üks näitaja paljude kõrval. Ja kindlasti tuleb olla tänulik selle teema ülestõstmise eest. Loodame, et ees ootab sisukas väitlus.