Rein Lang

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Kultuuriminister Rein Lang kaitseb Raplamaa Sõnumitele antud intervjuus Eesti tipp-poliitikuid, leides, parlament on enamat kui ühiskonna läbilõige. Tema väitel käitub hoopis ajakirjandus Eestis ebakorrektselt – kohtleb avaliku elu tegelasi kaltsuna ning peab võimupoliitikutega kaevikusõda. Postimehe arvamusportaal avaldab väljaande loal katke Margus Mikomäe intervjuust.

Sa oled ajakirjanduse ja ajakirjanike suhtes hirmus kriitiline, ma olen ka, äkki meil ikka võiks olla mõni leht, Sirp näiteks, millel oleks tõsine kaal?

Ma olen mõelnud, kuidas see asi Eesti meedias on läinud nii rappa nagu ta on. Üks põhjus on lugu aastast... ma arvan, et 1997, ei mäleta, ehk veel varem. Tookord kogunesid kõik peatoimetajad ja lepiti kokku selline printsiip, et üksteist ei koti.

Väga hea ju.

Tõesti!? Ehk siis tehti kartell. Oled sa lugenud, et Postimees juhtkirja tasemel astuks Päevalehele vastu? Põhjuseid oleks ju küll. Kunagi ei minda konkreetseteks ega kritiseerita. Tulemuseks on mingi tasapaks jama. Kui omavahel debatti ei teki, siis kuidas nad tahavad, et see tekiks ühiskonnas?

Meediakriitika suhtes ollakse ülitundlikud. Panime omal ajal Kukus käima saatesarja «Olukorrast ajakirjanduses», selle eest genereeriti mulle pressivaenlase tiitel.

Tase on ikka masendavalt madal. Ajalehtede liidule lähevad korda ainult kõige merkantiilsemad huvid, et oleks tagatud ajalehtede omanike kasum. Aktsioonideks ollakse suutelised vaid siis, kui keegi räägib käibemaksu soodustuse äravõtmisest. Siis hakkab tohutu siblimine. Aga et iga päev hoida üleval mingit ühiskondlikku arutlust – no ei.

Mida siis teha?

Ühel hetkel, kui vint täielikult üle keeratakse, siis ehk käivitub parlamendil riigi ja rahvuse säilitamise instinkt ja nad keeravad sellel seltskonnal kaela kahekorra. Ei saa ju ikka ütelda lõpmatuseni, et avaliku elu tegelasega võib meedia ümber käia nagu kaltsuga. Talle voodisse ronida... /…/

Siis kui ministreid valiti Reformierakonnas, mul on selline tunne, sa kohe tahtsid kultuuriministriks?

(Itsitades) Tegelikult ei olnud nii. Ma olin kuus aastat justiitsministrina teinud oma erialast tööd. Tead, see on tappev, see on mõrv. Ma ei tahtnud üldse valitsusse, see oli peaministri kõva palve. Parlamendis oleks olnud mõnus, aga kui sa oled ühe kambaga võitlusse läinud ja ütled lihtsalt, et nüüd närige ise see pori, mina ei viitsi – see ei ole minu moodi. Pealegi, Laine Jänese jätkamine oli paljudel põhjustel võimatu, ehkki talle on ka natuke liiga tehtud.

Kust sinu teatrihuvi pärit on?

Ma olen kogu aeg teatris käinud ja kontsertidel. Ma ei ole väga suur lugeja, keskendumine raamatusse hakkab töö kõrvalt muutuma raskeks. Kinos ma ikka üritan ka käia.

Mäletan sind pärast «Jumala narride vennaskonna» esietendust oma autolt lund kraapimas. Teised olid siis miskil Euroopa filmigala punasel vaibal. Sa valisid teatri?

Äkki oli nii. Minu jaoks ei ole see punane vaip oluline, higista seal smokingis. See on nüüd tööstusturunduse trikk. Nüüd, kui poliitikategelased üritavad sinna sisse trügida, mõjub see täiesti naeruväärselt.

Tegelikult ega Eesti rahvas ei ole loll. Ega need, kes on trüginud Kroonikasse, punasele vaibale, mingisse seltskonnasaatesse televisioonis, hääli ei ole saanud. Rahvas saab aru, kas on tühi koht või on inimesel midagi öelda ka.

Mina ei ühine selle seisukohaga, et meil on parteide kaudu tulnud kari lolle riiki valitsema. Nojah, parlament on paratamatult ühiskonna läbilõige. Meil on lolle ühiskonnas ka päris piisavalt.

Üldiselt on võtmekohad arukate inimeste käes, iseasi, kas suudetakse nendes erinevates ideedes leida ühisosa, mis edasi viib, või kaevutakse oma kaevikusse ja tulistatakse sealt nagu Esimeses maailmasõjas, kus kaks aastat loobiti üksteisele granaate kaela.

Selle üle peaks muretsema, et ei oleks kaevikusõda, meil on vaja kiirelt edasi minna. Aga meil juba aasta otsa kestab kaevikusõda. Rakendada kogu meediajõud valitsuse tampimisele on ikka väga mage.

See on täpselt see, mis juhtus Itaalias, me oleme seda kordamas. Ma loodan, et ta meil läheb mööda, et ei ole järgmine peaminister Hans H. Luik.

Kogu see Lääne demokraatia... Nii kurb, kui see ei ole – mida rohkem on demokraatia arenenud ja mida rohkem on inimestel vaba aega, seda rohkem on ikkagi ka seiklejad saanud poliitilist võimu. Tulemus ei ole olnud kõige parem.

Eestil on selles mõttes pagana hästi läinud, tohutult hästi. Meie suurim probleem on see, et me ei tea, mis suundumused ühiskonnas on. Me oletame, kuulame tänaval juttu, aga uuringuid pole.