Matthias Matthiasson: me ei tee poistest tüdrukuid

Matthias Matthiasson. Foto: Peeter Langovits

Islandi õpetaja Matthias Matthiasson rääkis usutluses Sigrid Kõivule, et ta kahtleb sooneutraalsete lasteaedade mõttekuses. Ent kui poisid ja tüdrukud eraldi rühmadesse panna, siis tekib lastel vastassugupoolest palju sõbralikum ettekujutus.

Kas te olete kursis Stockholmis tegutseva Nicolaigardeni lasteaiaga, kus detailse täpsusega praktiseeritakse sooneutraalsust, kuni selleni välja, et sugu näitavat asesõna ei kasutata ja lapsed on sõbrakesed, mitte poisid ja tüdrukud?

Ma olen seda projekti ise vaatamas käinud ja selles osalevate õpetajatega kohtunud. Kuidas lastele nii sugude- kui ka üldiselt inimestevahelist võrdsust õpetada, see huvitab meid väga. Ent mina sellist lähenemist ei valiks.

Ma põhimõtteliselt saan aru nende eesmärkidest, kui nad tahavad, et lapsed kasutaksid sooneutraalset asesõna, aga ma ei usu, et see nii töötab.

Näiteks märkasin ma, et lapsed mängivad ka seal tavaliste mänguasjadega. Meie lasteaedades ei ole mänguasju – me kasutame erinevaid materjale, millest laps saab endale mänguasja teha. Meil ei ole Barbiet, sest sellel on tähendus. Ka autoga saab laps väga vähe teha. Me tahame, et laps ise looks endale mänguasja, näiteks voolimissavist – sellest võib teha nii auto, inimese kui looma, ainus piir on lapse fantaasia.
Selles Rootsi lasteaias ma paningi tähele, et hoolimata kõigest mängisid lapsed ikkagi soospetsiifilisi mänge – tüdrukud kodu ja poisid autodega –, sest neil olid sellised mänguasjad.

Kui meil on koolis vaja parandada akent, siis teeb seda naine, et lapsed näeksid, et ka naine võib seda teha. Kui on vaja pesta klassiruumi põrandat, siis teen seda mina – jällegi, et lapsed mõistaksid, et ka mees võib seda teha.

Poisid võivad ühel hetkel nõuda endale lakitud küüsi, sest see on põnev ja naljakas. Samal põhjusel võivad poisid tahta kanda kleiti. Ja ma arvan, et sellist eksperimenteerimist tuleks julgustada, lapsed õpivad niimoodi uusi asju katsetama. Ent poisid üldiselt kleiti kanda siiski ei taha ja neid ei peaks ka panema olukorda, kus nad tajuvad survet seda teha.

Ma kuulsin ühest poisist, kes on eakaaslastest veidi väiksem ja haprama olemisega. Talle meeldib mängida tüdrukutega, ta tahab käia koos tüdrukutega. Lasteaias olevat talle öeldud, et kui ta tahab olla tüdrukutega, siis ta peab kleidi selga panema. Teie koolide pedagoogiline eripära on see, et poisid ja tüdrukud on eraldi. Kummas rühmas teie lasteaias see poiss olema peaks?

See tegelikult ongi see, miks me oma projekti teeme: me soovime, et mõlemast soost lastel oleksid võrdsed võimalused.

Põhjus, miks mõned poisid tahavad mängida tüdrukutega, on poiste grupi subkultuuris. Meie eesmärk on hoida ka sellised poisid ikkagi poiste juures, et nad õpiksid seal hakkama saama ja tugevamad poisid õpiksid nõrgematega arvestama.

See toimub siis, kui tüdrukud ja poisid eraldi gruppideks lahutada. Hästi lihtsustatult öeldes: kui tüdrukuid ei ole kõrval, siis olla nõrk ei ole enam «olla plika». Seda me tahamegi, et poisid suudaksid leida ise ka teistsuguseid käitumisviise kui ainult jõud ja võistlemine. Et saab olla ka sõber, tohib üksteist aida­ta, öelda teineteisele häid asju.

Mõlemast soost lapsed vajavad nii individuaalsust kui ka võimekust grupis töötada. Esimene asi, mida me lastele õpetame, on distsipliin, ja poiste grupis on see alati väga oluline teema. Selles vanuses ei ole tüdrukud nende jaoks olulised, olulised on teised poisid, ja sellest tuleneb ka võistlemine.

Tüdrukud seevastu moodustavad tihedalt seotud väikseid sõpruskondi, ja sellel nõrgemal poisil ei ole pääsu sellesse gruppi, sest tüdrukud ju teavad, et ta pole tüdruk. Niisiis, segarühmas see poiss võib olla tüdrukute juures, aga ta ei saa olla tüdrukutega koos.

Püüame soolist käitumist kujutada sirgjoonel. Keskpunktist paremal on positiivne mehelik käitumine: enesekindel, tulemusele suunatud; paremal pool ääres on negatiivne mehelik käitumine: võitlemine, lärmakus, allumatus. Vasakul pool keskpunkti on positiivne naiselik käitumine: abivalmidus, meeskonnatöö; vasakul pool ääres on negatiivne naiselik käitumine: emotsioonide kasutamine eesmärgi saavutamiseks. Ka kiusamiskäitumine on ju poistel ja tüdrukutel erinev: kui poisid kiusavad, siis tähendab see reeglina füüsilist vägivalda või sellega ähvardamist, tüdrukute kiusamine väljendub ignoreerimises ja tõrjumises, nagu kisakoori neiud USA noortekomöödiates.

Kui me lahutame tüdrukud ja poisid, siis nihkuvad mõlemad grupid oma käitumiselt keskpunktile lähemale – mõlemad võtavad omaks mõlema soo positiivse käitumise: tüdrukud muutuvad enesekindlamaks ja poisid hakkavad üksteist aitama.

See ei tähenda, et nad üldse ei kohtuks. Nad mängivad koos õues ja nad veedavad iga päev koos ühe tunni tubastes oludes. Selleks üheks tunniks nad planeerivad koos mingi positiivse tegevuse – näiteks mängivad koos lauamäge või teevad poisid tüdrukutele pannkooke ja tüdrukud mängivad poistele etenduse. Selliselt saavad nad üksteisest positiivse ettekujutuse.

Laste tõekspidamisi tuleb austada. Islandi koolides on õppeaastas üks päev, mil lapsed tulevad kooli kostümeeritult. See on põhjamaade traditsioon, mitte halloween. Poisid riietuvad tavaliselt kauboiks või piraadiks, Batmaniks või Supermaniks. Ja me ei takista seda. Nad toovad oma relvad ja mõõgad kaasa ning me ei võta neid neilt ära, sest see oleks sama, mis võtta printsessilt ära kroon. Me ei tee poistest tüdrukuid, me teeme neist paremad poisid.

Aga kuidas näeb lastekollektiivis välja demokraatlike põhimõtete järgimine ja kogukonnavaimu kasvatamine? Kas lapsed saavad valida, et nad ei taha näiteks numbreid õppida?

Kõik õpivad numbreid ja tähti, demokraatia ei anna võimalust õppimisest loobuda.

Näiteks, üldiselt kannavad meie lapsed koolis meeskonnariideid, samamoodi nagu jalgpallimeeskond on ühtemoodi riides. Poiste ja tüdrukute riietel ei ole sooerinevusi, aga need on kenad igapäevariided, milles on mugav olla ja hea mängida. Sellised, mida vanemad neile nagunii ostaksid.

Aga lastel on sõnaõigus, millised need peaksid olema – ühes meie põhikoolis tahtsid lapsed, et see oleks kapuutsiga anorak – ja loomulikult, palun. Ning see riietus on soovituslik, kui laps ei taha, ei pea ta seda kandma.

See on meie lähenemine: me soovitame, kuid ei sunni. Näiteks me soovitame, et meie kooli laps sööks koolitoitu. Islandil see ei ole üldlevinud. Tavaliselt paneb vanem lapsele toidu kooli kaasa ja see on alati väga erinev: mõnel lapsel on palju ja häid asju, mõnel lapsel mitte.

Meie arvame, et lapsed peaksid sööma koolitoitu – üheskoos söömine on samuti üks sotsialiseerumise vorm. Aga jälle, see on vabatahtlik. Kui laps või vanem ei taha koolitoitu, siis meie ei sunni.

Kui mina olin lasteaias, pandi karistuseks nurka. Tänapäeval nurka ei panda, st ei karistata, aga laps peab istuma rahune-maha-toolil. Kui teie lasteaedades ja koolides kedagi ei sunnita, kuidas te siis distsipliiniprobleemidega toime tulete?

Me ei kasuta ka seda «aeg maha»-lähenemist. Kui laps käitub halvasti, siis keegi õpetajatest võtab ta enda juurde, selle asemel et ta eema­le saata. Niisiis, mitte aeg maha, vaid aeg koos. Kui lapsel on tõeliselt halb päev, siis kasvataja räägib temaga, laps võib olla kasvataja juures, kui see klassiruumi korrastab jne. Oluline on, et last ei jäeta selle negatiivse emotsiooniga üksi. Me ei kasuta piitsa ega kasuta ka präänikut, lapse distsiplineerimine peab käima loomulikul viisil, orgaaniliselt, võiks isegi öelda.

Meie esimene reegel on lapse individuaalsuse austamine. Ühe lapse puhul ei saa kasutada mingit automaatset grupilahendust. Loomulikult peab ta grupis olema, sellega koos töötama, aga kui lapsel on probleeme, siis tuleb tegeleda temaga eraldi.

Teie õpetate koolis lapsi positiivselt, aga kodus ütleb ema ikka: «No misasja ma sulle ütlesin ja lõpeta see virisemine!» Lapsed on kodu peegel, kas see ei muuda teie pingutusi koolis või lasteaias asjatuks?

See ei ole nii keeruline, kui see võib tunduda. Me teeme kooli-lasteaia ning kodu vahel ikkagi selge vahe sisse. Kool ei ole kodu ja meie ei ole vanemad. Kui laps satub segadusse, siis me aitame lapsel selgusele jõuda. Kui lapse ütleb «aga ema ütleb nii», siis me ütleme, et jah, emal on õigus ja kodus on see nii, aga koolis on see teistmoodi. Sedasama me soovitame ka vanematele – lapsele tuleb seletada, et on koolikord ja kodukord ja nende vahel ei ole konflikti. Kool ei paku ja me ei püüagi luua seda emotsionaalset sidet, mis on vanema ja lapse vahel.

Projekt on kestnud 12 aastat. Kas on näha ka juba mingeid tulemusi?

On. Meil oli kümme aastat tagasi uuring, kuidas meie lastele koolis meeldib, kuidas nad hakkama saavad jne. Me ei leidnud mingit väga suurt erinevust võrreldes teiste samaealiste õpilastega.

Aga üks oluline erinevus siiski oli – see puudutas suhtumist vastassugupoolde. Meie koolide tüdrukutele meeldisid poisid selgelt rohkem kui teistele samaealistele tüdrukutele ja meie poistele meeldisid tüdrukud rohkem kui eakaasalastele teistest koolidest.

Võimalik, et meie süsteem loob sõprust sugupoolte vahel. Meil on isegi selle kohta teooria: kui klassis on poisid ja tüdrukud segamini, siis neil võib teineteisest tekkida ettekujutus kui vaenlasest.