Anneli Kannus: täiskoormusega õppimine on muutunud keeruliseks

Anneli Kannus Foto: Margus Ansu

Tänaseid tudengeid jälgides tundub, et kõrgkooli kõrvalt tööl käimine on paljudele hädavajadus. Töötud vanemad, hooldamist vajavad vanavanemad, lasteaiakohtade vähesus ja lastehoiu kallidus, kodulaenud – see kõik soodustab töö eelistamist täiskohaga õppimisele. Loomulikult on ka neid, kellel kulub eduka õppimise eest saadud õppetoetus geelküünte paigaldamisele või auto­liisingu maksmisele.

Põhimõtteliselt ma pooldan täiskoormusega õppimist. Usun, et on mõistlik, nii riigi raha kasutamise kui ka inimese aja planeerimise seisukohalt, omandada valitud eriala ettenähtud ajaga. Ent kas see on praeguses Eestis reaalne?

Ideaalses kõrghariduse õppekavas, ideaalse õppetöö korralduse juures peaks üliõpilane olema praktikal nii Eesti erinevates kohtades kui ka vähemalt korra välismaal.

Erasmuse pakutavast välisvahetusest loobumise peamine põhjus on kehv majanduslik olukord. Samal ajal on muutunud järjest keerulisemaks praktika läbimine teises linnas. Masu ajal kärpisid mitmed kõrgkoolid praktika mahtu, kuna praktikakohti polnud.

Nüüd segab teise linna praktikale minekut nii üliõpilase töötamine kui ka lihtsalt rahanappus: tuleb ju ühikatoa eest ka sel perioodil maksta, kui teises linnas praktikat tehakse, sõidukulud teise linna ühistranspordis, söömine kodust väljas, isegi siis, kui see on näiteks mõne asutuse söökla – kõik vajab (lisa)raha.

Täiskoormusega õppimine kõrgkoolis on muutunud lihtsalt majanduslikult keeruliseks või võimatuks. Kõrgkool võib ju üliõpilasele vastu tulla ja püüda otsida praktikakoha kodu lähedal, mitte tõsta ühiselamu üür­i ja jagada nn majanduslikku toetust, kuid mida teha siis, kui (abi)vajajaid on järjest enam, aga raha sama palju?

Õppetoetuste seaduse muudatus on tervitatav ja riik ei saa tõesti alati kõike kinni maksta, kuid praeguse õppetoetuse seadusemuudatusega enamikule tudengitest reaalseid lahendusi ei tule. Lahendused on poolikud, sest seaduse rakendamisega üheaegselt tuleb leida ka erinevaid meetmeid. Näiteks vabatahtlikult sõlmitud leping toetuse saamiseks koos kohustusliku ajaga Eestis töötamiseks, mis võimaldab üliõpilasel täiskoormusega õpingutele pühenduda. Ma ei arva, et sellistele lepingutele joostakse tormi näiteks Tallinnas (kus osalise töökoormusega tööotsi rohkem leidub), kuid Lõuna-Eestis oleks ilmselt soovijaid küll.
Selline lepinguvorm sobiks ka tudengile, kes lõpetas gümnaasiumi aastaid tagasi ning kes soovib nüüd omandada hariduse pereelu kõrvalt. Kindlasti ei lahenda see probleemi tervikuna, kuid annab võimaluse nii õppijale kui ka näiteks Eesti tervishoiule, kus eelnevate erinevate töökogemustega õppijaid jätkub.