Juhtkiri: küberkaitse kahesugused pioneerid

Me elame kindlast veendumuses, et just Eesti vastu suunatud küberrünnakud 2007. aasta aprillisündmuste käigus teadvustasid selliste rünnakute tõsidust ja ohtlikkust NATO riikide seas. Nagu hagijad võitlesime me Prantsusmaaga Euroopa Liidu IT-agentuuri endale saamise pärast ning Tallinnas asuv NATO küberkaitsekeskus paneb meid end küberkaitse pioneeridena tundma.

Pioneer tähendab teerajajat, algatajat, kuid ajaloolistel põhjustel on Eestis sel sõnal ka teine tähendus: agar tegelane, kes teeb nagu ette öeldud või kirjutatud, oma peaga mõtlemata.

Turvatarkvaratootja Kaspersky Lab juht ja omanik Jevgeni Kasperski töötas pärast KGB sponsoreeritud kõrgkooli lõpetamist Nõukogude armees ning praegu on tal sõbralikud suhted nii Kremli kui FSBga. Ometi kasutab tema viirusetõrjetarkvara meie kaitseressursside amet.

Siin meenubki «pioneeri» teine tähendus. Spetsialistide kinnitusel on tegemist suurepärase tarkvaraga, milles on ühendatud nii töökindlus kui mõistlik hind. Vaba turu karm konkurents selles vallas peaks välistama tarkvarale mis tahes varjatud funktsioonide paigaldamise – sellise asja avalikuks tulek ei kahjustaks mitte ainult seda tootjat, vaid kõiki sama sektori ettevõtteid, kes selle riigi jurisdiktsiooni all tegutsevad. Pealegi valis kaitseressursside amet tarkvara hanke teel ning riskide maandamiseks rakendatakse kombineeritud turvalahendusi.

Ometi – relvastust ju NATO riigid näiteks Venemaalt ei osta. Prantsusmaa, samuti NATO liige, teenis ära suure pahameele, kui sõlmis Venemaaga kokkuleppe nelja helikopterikandja Mistral müügiks. Läbirääkimised kestsid pikalt ja üks olulisi lahkarvamusi oli tehnoloogia üleandmine. Möödunud talvel avaldas Wikileaks dokumendi, mille järgi sai Venemaa 2008. aastal, enne Gruusia sõda, vastutasuks Iraani puudutava info eest Iisraelilt Gruusiale müüdud mehitamata lennukite salajased koodid. Need on ainult kaks tuntumat näidet, kui oluline on kaitsevaldkonnas info omamine ning turvatarkvara, mida kasutatakse riigikaitse kõige olulisema vara – kaitseväelaste – haldamisega tegelevas riigiasutuses, tuleks hankida samu ohte arvestades.

Täiesti turvaline arvuti on ainult vooluta arvuti, aga see lahendus ei rahuldaks küberkaitse pioneere selle paremas tähenduses.

Loota, et Venemaa ei tooks geopoliitilistest kaalutlustest lähtudes ohvriks mõne oma rahvusvaheliselt eduka ettevõtte usaldusväärsust, oleks lihtsalt naiivne. Ning tarkvara, mis teeb üht, kuid mille tegelikud eesmärgid on teised, ringleb küberilmas juba külluslikult. Seevastu Eesti on teinud suuri pingutusi, et oma tõsiseltvõetavust võrgumaailmas kinnitada. Parem on mitte ette kujutada skandaali mõõtmeid, mis puhkeks siis, kui ilmneks, et Kremli sõpruse hinnaks ikkagi on luuretarkvara viirusetõrjes.