Kadri Simson: sada lehekülge päevas

Kadri Simson Foto: Erakogu

Eesti riik peab nõudma üliõpilastelt senisest tõsisemat õppimist, pakkudes vastu kavandatavast oluliselt rohkem raha, leiab Kadri Simson Postimehe arvamusportaali suvekolumnis.

Kui Eesti tudeng tahab kuuluda maailma parimate hulka, peab ta lugema sada lehekülge päevas. Kui Eesti ülikoolid tahavad olla tipus, peavad nad oma tudengeilt nõudma just sellist, pidevalt üle jõu käivat koormust. Sellise veendumuse andsid mulle minu neil päevil kümme aastat tagasi alanud magistriõpingud University College Londonis.

Õpingute aasta 2002-2003 polnud just meelakkumine metropolis. Ühes loengus pandi lauale 250-leheküljeline teadustekstiga raamat, mis tuli järgmiseks korraks enam-vähem läbi töötada. Järgmises seminaris teine samasugune tellis. 50 lehekülge päevas. 70 lehekülge päevas. 100 lehekülge päevas.

Pärast seminari lippad koju ja loed-loed-loed, aga ikka ei saa kõike loetud, kui juba saabub uus, veelgi rohkem üle jõu käiv lugemisorjus. Loed hilisõhtuni, aga kuna järgmise päeva seminari jaoks läbi töötamata materjali on ikka veel nii palju, siis paned hommikul kella varajaseks ja loed unetundide arvelt veel. Ikka ei jõua päris valmis.

Kuldne ülikooliaeg? Ausalt öeldes tundub ta kaugelt vaadatuna kuldsem kui kogu selle koorma all ägades. Aga University College London oli ja on ülikool, mis paikneb maailma edetabelis esikümnes. Võrdluseks – Eesti parimad ülikolid paiknevad temast maailma edetabelites üle poole tuhande koha tagapool, suur hulk Eesti kõrgkoole ja ülikoole aga asuvad ehk kusagil maailma mitmendas tuhandes.

Tippu jõuavad profid

Loomulikult on mul sellest ajast koormusele vaatamata hulk häid mälestusi. Neis troonivad eelkõige õppejõud, kellega tekkis väga tihe ja toetav kontakt. Lihtsalt vaimustav oli ka ülikooli raamatukogu, kus leidus lõputute riiulitäitena väärt materjali. Pidev tagasiside professoritelt ning mahukas iseseisev töö Londoni magistrantuuris oli väga erinev Tartu Ülikooli loengupõhisest passiivsevõitu bakalaureuseõppest.

Aga jah, ma kardan, et Eesti ülikoolides ei loeta sellises mahus. Olen kuulnud Eestis nurinat kui nädalaks antakse õppejõu poolt üle 50 lehekülje lisamaterjali. Mitte, et lugemine oleks ainus võimalus akadeemiliseks tööks, aga lugemuseta pole võimalik uurimisprobleemi püstitada ja seniste lähenemistega vaielda. Tuleb tugineda eelkäijate tehtud tööle, et oleks võimalik senist teadmist edasi viia.

Selline 50-100-leheküljeline päevane lugemus oli võimalik ainult tänu Briti nõukogu täisstipendiumile. Sellisele stipendiumile, millest piisas, et maksta korteri, raamatute ja söögi eest.

Ehk järeldus – tipptase on võimalik ainult siis ja ainult seal, kus üliõpilased on «profid» – õppimine on nende kõikehõlmav töö, mitte aeg-ajalt peetav hobi, millega tegeletakse siis, kui aega üle jääb. Mul polnud Londonis ainsatki kursusekaaslast, kes oleks jätnud seminari tulemata. See lihtsalt polnud teema.

Eestis peetakse paralleelselt mitut vaidlust kõrghariduse üle. Palju on Eesti tudengitest täispühendunud ja maksimaalselt koormatud õppureid? Vastavalt Praxise uuringule töötab Eesti tudeng palju ja kulutab võrreldes muu Euroopaga õppetööle üldse kõige vähem aega, kõigest 25 tundi nädalas.

On selge, et sellise ajakasutusega pole võimalik eeldadagi, et Eesti tudeng loeks ligilähedaltki sama palju kui Euroopa tippkoolides nõutud. Erialane ja sageli võõrkeelne tekst ei lähe sama libedalt kui juturaamat.

Rõõm lesila üle

Imelikul kombel on just haridus- ja teadusministeerium asunud tõestama, justkui poleks Eesti tudengite väheses õppeajas hullu midagi. 1. augustil avaldati pressiteade sellest, et 83 protsenti tudengitest on üldiselt rahul või väga rahul sellega, kui palju neil on aega õppimiseks ja töötamiseks.

Kõva seisukoht maa kohta, mille parimad ülikoolid on maailma tipust nii kaugel! Rahul võime olla, aga taset ei ole.

Me ju ei mõistaks Eesti koondise korvpallurit, kes kiidab – treeningkoormus on hea, üldse higile ei aja, ja saaks järgmise mängu 30 punktiga kaela.

Mida ma öelda tahan? Seda, et kui me tahaksime saavutada kasvõi ühes sektoris, kasvõi ühes koolis, kasvõi ühe kooli ühes osakonnas maailma täielikku tipptaset, siis tuleb sellele eesmärgile anda kate nii läbiloetud lehekülgedes kui ka eurodes.

Kümme lehekülge kodulugemist ja 135 eurot õppetoetust jääb maailma tasemest just nii kaugele, nagu ma kirjeldasin. Äkki peaks me sellise eliitala mingisuguse «tarkade kogu» poolt välja valima ja selle tippu viima?

Sellisel otsusel oleks oma riskid, kuid üks on selge – tippülikooliks saab vaid täielikult pühendunud õppejõudude ja tudengitega ülikool. Loobuda rahulolust lesila üle on esimeseks sammuks selles suunas.

Essee ilmub Postimehe arvamusportaali suvekolumnide sarjas, kus saavad augustis ja septembris oma mõtteid vabalt valitud teemal vahendada erinevate erakondade esindajad, kellele toimetus on vastava ettepaneku teinud.