Kristel Kossar: puusad ei valeta?*

Ajakirjanik Kristel Kossar Foto: Erakogu

Väikeste tüdrukute iludusvõistlus on mitmes mõttes väga ohtlik, kirjutab ajakirjanik Kristel Kossar.

Kui produktsioonifirma Destate Republic nädala alguses konkursi «Väike Miss Estonia» lastele vanuses 5–12 aastat avalikult välja kuulutas, tõusis pahameeletorm nii meedias kui ka lihtsalt omavahelistes vestlustes – iseäranis palju hukkamõistu pälvisid pildid uudise juures, mis klõpsitud välismaistelt laste iludusvõistlustelt, ning lood laste ilukultusest USAs, kus maniküüri-pediküüri, juuste värvimise ja lokkimise kõrval tulevad mängu hammaste valgendamine, kunstpäevitus ja tätoveeritud püsimeik.

Lisaks veel lugu sellest, kuidas üks ameeriklanna nelja-aastasele tütrele iludusvõistluseks prostituudi kostüümi õmbles (sest tütar kehastas mängufilmi «Pretty Woman» kangelannat, müüdavat naist), või emast, kes lasteaialapsele iludusvõistluse tarvis mõned «kurvid» lisas, rääkimata erootilistest tantsuliigutustest, mida etteastetes kasutatakse.

Ehk polekski tarvis sel teemal rohkem arutleda, sest lastekaitseorganisatsiooni Save the Children töötaja Malle Hallimäe ütleb intervjuus Postimees.ee-le otse: laste võrdlemine ainult nende välimuse põhjal on kindlasti sobimatu. Ükskõik, millisel viisil ja eesmärgil seda tehakse, ja olgugi et Eesti laste iludusvõistlusel on korraldaja väitel meik ja kontsakingad keelatud.

«Laske väikestel tüdrukutel printsessid olla!!!» kisendab üks uudis­t kommenteerinud internetikasutaja, ning aastaid iludusvõistlusi, kaasa arvatud «Eesti Mini Miss» võistlust korraldanud Tiina Jantson kinnitab, et Eestis peetavates laste iludusvõistlustes pole midagi halba ega ühist sarnaste ettevõtmistega USAs. Tõepoolest, eks ema kontsakingi ja huulepulka ole salaja proovinud enamik tüdrukuid.

Klikin huvist «Väike Miss Estonia» piltidel. Esmalt hakkab silma ainus täiskasvanu laval (arvatavasti ürituse juht): julge mummuline minikleit, mustad sukad, tulipunased huuled. Tema ümber kümmekond väikest tüdrukut, kenasti lapselikult riietatud. Nad poseerivad ettelükatud puusadega, mõni saadab publikule õhusuudlusi, mõne suured silmad uudistavad lavalt saali aga päris kartlikult. Ent ka julgustajad pole kaugel: mammad lava kõrval on sättinud end hüppevalmis, juhuks kui väike iludusvõistleja peaks verest välja lööma.

«Ma loodan südamest, et inimestel on niipalju mõistust peas, et oma lapsi sinna mitte saata,» kirjutab üks kolleeg sotsiaalmeedias. Kehade ajastul? «Võimatu on läbi linna minna nii, et sind ei sunnitaks mõtlema ideaalsele kehale ja võrdlema ennast täiuslikke vorme näitavate naiste või meestega ümbritsevatel reklaamidel. Eel- ja järeltöötluse abil veelgi kaunimaks muudetud peaaegu alasti ihud indlevad häbenemata linnaruumis, eksponeerides end koos telefonide, sukkade, ehitusmaterjalide, bensiini, kodumasinate ja kõiksugu muu kaubaga,» kirjutab oma essees kunstnik Piret Räni mõni aasta tagasi ilmunud kogumikus «Ihakeha ja lihakeha».

«Keha on reklaamidel suurima võimaliku naudingu sümbol, reklaamidel kujutatud ideaalmaailmas on kindlaksmääratud parameetritega seksuaalsus naiseksolemise mõõt,» nendib ta. Täiuslikud kehad kehtestavad iluideaali, seda õpitakse mõistma üsna varakult. «Lapseohtu naisekspürgijad oksendavad toitvad ained välja ning asendavad need õhtumürglis alkoholikaloritega või langevad ilukirurgia rüppe,» kirjutab Räni.

Tal on õigus – samas kogumikus kirjutab psühhiaater Mirjam Raidma kehakultuse suurimast kuradist, anoreksiast, millesse haigestumise tippaeg on 12–13-aastaselt, ning tihti on selle taga ennekõike soov vastata ideaalsetele parameetritele.

Kõige suurem nauding on mõistagi ideaalse keha kohtumine teise ideaalse kehaga, kirjutab Räni. «Aga mida iluideaal tegelikult tähendab? Lihtne vastus – pandavust,» annab ta samas kirjatükis lihtsa vastuse. Kunstniku hinnangul pole seksikus mõõdupuuks number üks mitte ainuüksi popkultuuris, vaid kogu tarbimisühiskonnas: «Seksikuse abil meelitatakse inimesi ostma asju, mida neil vaja ei ole, pakkudes neile illusiooni lihtsamast ja õnnelikumast maailmast.»

Ta juhib tähelepanu selles «ideaalmaailmas» toimivale soorollide, stereotüüpide ja kehaideaalide taasloomisele ümbritsevas sootsiumis.

Mida see lastega teeb, on ookeanitagused teadlased välja uurinud – rõhutatud seksuaalsus, mis neid kõikjal ümbritseb, võib laste ja noorte puhul viia hälbiva seksuaalkäitumise, söömishäirete ja isiksuslike probleemideni.

Seepärast polegi imestada, et järjest nooremad tüdrukud meigivad end, tõmbavad selga polsterdatud rinnahoidja ning ei laula enam Katist ja tema karust või pärdikust, kes loomaaias nõutult varvast pureb, vaid «My hips don’t lie», tehes puusadega sinna juurde paar muusikavideo waka-waka-liigutust ja ilmselgelt mõistmata, mida «so be wise and keep on / reading the signs of my body» (pane tähele mu kehakeelt, ingl k) selles loos tegelikult tähendab. Lapsepõlve süütud ja muretud mängud, sedapuhku täiskasvanute maailmas ja nende reeglite järgi.

Tüdrukud ja noored naised kujutavad endast kehakultuse kõige potentsiaalsemaid ohvreid, mistap muutub äärmiselt oluliseks väärtuskasvatuse pikk keerukas protsess – kui vaid jõuaks kohale teadmine, et naisel on ka muid võimalusi end väärtustada kui keha. Et keha kõrval on äärmiselt oluline ka vaim ning et kaubastatud «ideaalmaailm» pole muud kui suur illusioon, millest lapsepõlv võiks puutumata jääda.

*) – parafraas ja tõlge poplaulja Shakira loost «Hip’s Don’t Lie»