/nginx/o/2012/07/02/1195378t1h6a13.jpg)
Viimastel kuudel toiduainetootjatega suheldes olen mitu korda üllatunud, kui kiiresti pärast avalikkuses toimunud arutelu on nad hakanud põlu alla sattunud aineid oma toodetest eemaldama. Olgu see siis maitsetugevdaja E621, transrasvhapped või sool. Hakka või uskuma, et rahva häält võetakse taas kuulda.
Eredaks näiteks on siin kindlasti Evelin Ilvese aastatagused väljaütlemised transrasvade vastu, mis tõi talle nii kaasaelajaid kui vastaseid. Probleemi nimetati «pseudoks» ja Ilvest «tibiks», aga aasta hiljem uurisid maaülikooli teadlased Eestis toodetud võideid, kus transrasvade osakaal on tavaliselt olnud kõige suurem, ja leidsid, et need on sealt peaaegu kadunud.
Samas saab nende võiete näol tuua näite ka sellest, kuidas ühe aine eemaldamine ei tähenda tarbijate jaoks alati töövõitu. Mõelda tuleb ka sellele, mida sinna asemele pannakse.
Eesti võietes asendusid transrasvad küllastunud rasvhapetega, kuid toitumisteadlaste sõnul oleksid palju tervislikumad hoopis küllastumata rasvhapped. Seega, kui midagi ära võetakse, siis midagi pannakse tõenäoliselt ka asemele. Võib-olla isegi hinda?
Aga eestlaste toiduga mängida ei tohi. Toitumisteadlase Tagli Pitsi sõnul teevad tootjad toodetes muudatusi tavaliselt vargsi ja salaja, et tarbijad maitseomaduste suurt muutumist endale ette kujutama ei hakkaks.
Näiteks soola vähendamisel pistetakse kindlasti kisama, et nüüd on tooted maitsetud, kuigi tegelikult 0,1–0,2 protsenti vähem soola maitses tõenäoliselt ei väljendu. Igaks juhuks teavitavad tootjad tarbijaid tehtud muudatustest alles siis, kui uuenenud toodet on paar aastat juba tarbitud.
Igatahes võib kiirete otsuste taga näha üha teadlikumaks muutuvaid tarbijaid, kes suudavad oma valikute ja ostukäitumisega avaldada piisavat survet ka tootjatele, kelle jaoks ei ole muudatused retseptides kindlasti mugavad. Usun, et sageli muudab see tootmise firmadele kallimaks ja lüheneda võib ka säilivusaeg, mis tähendab veelgi lisakulutusi. Rääkimata pakendite muutmisele ja tootearendusele minevast rahast.
Loodan, et Eesti tarbijad (sealhulgas eriti teadlikud tarbijad ehk toitumisspetsialistid) esitavad ka edaspidi toiduainete koostisesse puudutavaid küsimusi ega lase tootjatel mugavalt nurgas sahkerdada.