Urmas Arumäe: bussirajad ja puuduv pealinnaseadus

Urmas Arumäe. Foto: Mihkel Maripuu

Õigusteadlane ja ekspoliitik Urmas Arumäe kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Tallinna linn ei omavolitse ühistranspordiradasid märgistades – kõik kohaliku elu küsimused peabki linn lahendama iseseisvalt, riigi sekkumiseta ja oma elanike huvides.

Advokaadid Paul Keres ja Merli Paddar advokaadibüroost Glikman & Partnerid kirjutavad 16.08.2012 Postimehe e-arvamusloos, et «…õigusriigis ei saa olla nii, et kohalik võim otsustab ja ongi kõik. Säärane ühistranspordiradade märgistamine, nagu teeb Tallinn, on omavolitsemine.»

Kinnitan kohe loo alguses, et mul ei ole mingit põhjust olla rahul Tallinna linnavalitsuse ametnike paljukritiseeritud täitevtegevusega linna liikluse ja ühistranspordi korraldamisel. Samas ei saa ma päriselt nõustuda kolleegide eeltsiteeritud emotsionaalse väitega õigusriigi ja linna väidetava omavoli kohta.

Tegelikult ei tee Tallinn ühistranspordi edendamisel (sh õigusriigi kontekstis) põhimõtteliselt midagi valesti – iseasi on see, kas õiget asja tehakse õigesti... On ju vana tõdemus, et õigeid asju saab teha õigesti ja valesti, nagu ka valesid asju saab teha õigesti ja valesti.

Ehkki õigusriiki on käsitletud erinevate vaatenurkade alt, saab õigusriigi idee ja mõtte kokku võtta vana pärimusega: «Non rex est lex, sed lex est rex» (mitte kuningas ei ole seadus, vaid seadus on kuningas). Seda võib sõnastada ka suupärasemalt – õigusriigis ei valitse inimese üle mitte teised inimesed, vaid seadused.

Arvamusloo formaati arvestades jätan siinkohal käsitlemata õigusriigi formaalsed ja materiaalsed tunnused, nimetades esimeste osas vaid üldtuntud võimude lahususe printsiipi (Montesquieu) ning põhiõiguste ja vabaduste garanteerimise nõuet ning teiste näitena käsku kaitsta inimväärikust ja seadusandja konstitutsiooniga seotuse nõuet.

Mis on kohaliku omavalitsuse üksus ja millised selle seadusest tulenevad õigused ja kohustused?

Rõhutagem, et kohaliku omavalitsuse üksused (vallad ja linnad) on põhiseaduses (PS) nimetatud ja põhiseadusega kaitstavad avalik-õiguslikud juriidilised isikud, mis tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt ning otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi (PS § 154).

Omavalitsusüksuste korralduse ja järelevalve nende tegevuse üle sätestab seadus (PS § 160), milleks on muuhulgas ajale jalgu jäänud kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (KOKS). Viimase § 2 lg 1 kinnitab põhiseaduse kohaselt, et põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuste omavalitsuslik sisu seisneb demokraatlikult moodustatud võimuorganite (volikogud) õiguses, võimes ja kohustuses seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi.

Ka KOKSi § 3 sätestab kohaliku omavalitsuse põhimõttena muuhulgas, et kohalik omavalitsus rajaneb kohaliku elu küsimuste iseseisval ja lõplikul otsustamisel ja korraldamisel.

Riik ei tohiks sekkuda

Siin ongi võti, mida tuleb probleemi avamiseks kasutada – kõik kohaliku elu küsimused peabki omavalitsusüksus lahendama iseseisvalt (ilma riigita ja selle sekkumiseta) ja oma elanike huvides.

Lihtsalt väljendudes peab Tallinna demokraatlikult valitud volikogu (see, kas volikogu ja ka linnavalitsuse koosseis ühele või teisele meeldib või mitte, on hoopis eraldi teema) ja linna täitevjuhtkond tagama tallinlaste heaolu ning tallinlaste huvide ja vajaduste rahuldamise.

Seega, head kolleegid, ongi nii, et «…kohalik võim otsustab ja ongi kõik.»

Kohaliku omavalitsuse üksuse ülesandeks ja pädevuseks on muuhulgas korraldada antud vallas või linnas valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate korrashoidu (KOKS § 6).

On loogiline järeldada, et linnatänavad peavad vastama ka ühistranspordi vajadustele. Ideaalne oleks muidugi igakülgne tasakaalustatud areng.

Ma ei tea ja ei ole suvisel ajal vaevunud ka uurima, kas Tallinna volikogu on otsustanud ühistranspordi eelisarendamise Tallinnas (eriti selle keskuses) ja muud sellega seonduvad küsimused, või on delegeerinud nendes küsimustes otsustusõiguse linnavalitsusele.

Lehelugejana on mulle aga jäänud küll mulje, et Tallinna kavad eelisarendada ühistransporti ja kallutada inimesi kaaluma ühistranspordi kasuks (tehes autosõidu kesklinnas «ebamugavaks») ei riiva kuidagi õigusriigi põhimõtteid.

Vastupidi – riigi kavatsus sekkuda Tallinna tänavate joonimisprotsessi ja ühistranspordi korraldamisse läbi kavandatava seadusmuudatuse (mis peaks Tallinna ühistranspordi korraldamise plaanid mõttetuks muutma), on õigusriigi kontekstis diskuteeritav ja vihjab põhiseaduse riive katsele.

Hoopis riik on saamatu

Tegelikult tuleks seadusandjal peeglisse vaadata ja tunnistada, et tänaste Tallinna osas tõstatatud või tõusetunud probleemide juured on seadusandja enda tegevusetuses – puudub pealinnaseadus.

Rääkimata sellest, et haldusterritoriaalsed ümberkorraldused on tegemata ja KOKS ootab ammu kohendamist. Viimase kaasajastamise asemel tegeletakse asendustegevusena näiteks alevike aleviteks umbernimetamisega (tehes valet asja tõenäoliselt õigesti), aga ka see on eraldi teema.

Pealinnaseadusega saaks muuhulgas reguleerida küsimuse, et Tallinn ei juhinduks üksnes tallinlaste, vaid kõigi eestimaalaste ja meie külaliste huvidest ja vajadustest.

Saaks ära klaarida ka pealinna ja riigi suhted, mis igapäevases suhtlemises jätab täna lehelugejale küll väga kummalise ja kultuurivaese mulje.

Ka Tallinna kui pealinna juhtimise ja/või ka pealinnaregiooni juhtimis- ja koostöösuhted saaks klaaritud.

Seni aga tuleb leppida sellega, et Tallinn toimetab kehtiva õiguskorra kohaselt ja süüdistused õigusriigi põhimõtete rikkumise või omavoli kohta on pigem emotsionaalsed kui õiguslikult motiveeritud.

Kohus pole poliitik

Eelkirjutatuga ma ei väida, et kohaliku võimu otsused ei oleks vaidlustatavad. Volikogu otsuste vaidlustamine otstarbekuse kaalutlustel, et kas oli ikka õige otsus, on samas väga küsitav, et mitte öelda vastuolus kehtiva õiguskorra põhimõttega.

Kohus ei saaks teha Tallinna volikogu eest poliitilise sisuga otsust ühistranspordi arendamise või mittearendamise kohta. Poliitikas kehtivad poliitiline loogika ja vastavad reeglid, mis samuti on õiguskorraga kaitstud.

Samas kolleegide käsitlusega liiklusmärkidest kui üldkorraldustest, hea halduse tavast, haldusaktide vormistamata jätmisest ning sellest, et linnaametnike praktiline tegevus ühistranspordi korraldamisel ja selle ühes aspektis – tänavate joonimises – on kritiseerimist ja võimalik, et ka halduskohtu sekkumist väärt, tuleb pigem nõustuda.

Iseasi, kas võimalik kohtumenetlus ja haldusakti kehtivuse peatamine loovad Tallinna liiklusse selgust ja aitavad meid kooliaasta alates kergemini Tallinna pääseda ning kesklinnas liigelda.

Tallinna probleemid on süsteemsed ja komplekssed, mistõttu tuleb neid ka kompleksselt ja süsteemselt lahendada. Seaduste muutmine Tallinna linnavõimule koha kättenäitamiseks või kohtuvaidlus kellegi isiklike väidetavate liikumisvabaduste piiramise alusel ei viiks meid sammukestki lähemale tegelike probleemide lahendamisele.