/nginx/o/2013/12/11/2683028t1hbb7e.jpg)
/nginx/o/2009/10/27/257336t1h63bc.jpg)
Siit flegmaatilisest Tartust vaadatuna paistab Tallinn kummalise paigana. Sattusin mõne päeva eest nägema Kanal 2 «Reporteri» uudislõiku.
Nils Niitra: Wolandi linn Tallinn
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mees kukkus Tallinnas trammist välja peaga asfaldile ja lamas oma vereloigus keset tiheda liiklusega teed. Siis helistasid head inimesed kiirabisse, aga kiirabi ei tulnud ega tulnud. 20 minutit hiljem jõudis kiirabi siiski kohale ei millelgi muul kui ... jalgratastel! Hõõrusin silmi – kas tõesti sõidab KIIRabi meie pealinnas sündmuspaigale jalgrattaga? Aga tõesti, ratastele oli isegi kenasti «Kiirabi» peale kirjutatud.
Olen Tallinnas toimuvast vestelnud tallinlaste endiga, kes võtavad pealinnas nähtavaid aina uusi imesid juba üsna resigneerunult. Mis seal rääkida jalgratastel sõitvast kiirabist, kui öösiti lendavad linna kohal tüübid, kelle sõiduvahendiks on luud!
Musta maagia südameks ja silmamoondajate pesaks on muidugi Tallinna linnavalitsus, mida juhib Woland koos oma ustavate teenrite Peemoti, Fagoti ja Azazelloga. Hommikuti märkavad tööle sõitvad tallinlased, et musta maagia magister on võlunud nende harjumuspärasele sõidurajale salapärase sõna «BUS».
Ilmselt ei imestaks tallinlased põrmugi ka siis, kui «BUS» ühel ööl järsku kaob, nagu poleks seda kunagi olnudki. «Meistris ja Margaritas» said Moskva naised silmamoondamise abil endale selga peened prantsuse kostüümid, mis aga haihtusid seljast kohe pärast varieteest väljumist.
Wolandi käsutuses on veel terve rohelistes mundrites kuradite armee, kelle põhiülesandeks on ausate inimeste kiusamine. Hihii – jätsid liivahunniku oma aia taha, maksa nüüd trahvi. Ja veel on Wolandil tallinlaste turjale rajatud tohutu propagandaaparaat, et mõjutada musta maagia massiseanssidega järjest rohkem inimesi. Woland on loonud meie vabariigi sisse oma riigi, kus kehtivad mingid teistsugused, Tartust vaadatuna üsna arusaamatud normid.
Igal juhul näib Wolandi soov olevat oma riigi suurendamine sama suureks, kui on see riik, mille sees on tema oma. Selleks tegeleb ta oma linnameedias ka riigi korrakaitseorganite maine süstemaatilise õõnestamisega.
Ta peseb inimeste ajusid, väites, et Eestis ei ole õiglust, et tema suudab oma mustkunstiga saavutada palju enam kui see hädine veeringuid klapitav valitsus, mis meid juhib. See valitsus ei oska isegi kõige viletsamal tasemel võluda, mõttetud mehed... Woland on hoopis teistsugune. Tahate tasuta ühistransporti – aga palun!
Küll tahaks see Woland oma silmamoondajate armeega tulla ka siia, Tartusse. Ja siis ei jää meil üle muud, kui palvetada ja loota oma linna pappidele, kes seisavad asula märgi juures vastas, suured hõbedased ristid värisevates kätes.