Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2012/09/01/1294652t1hf1d3.jpg)
Kirjandusturu tekkimise aegu Eestis 1990ndate keskel ennustasid mitmed kirjandusteadlased, et see aeg, kus ühte teost loevad ja arutavad tuhanded – nii nagu see oli 1960.–1970. aastatel, ehkki sellest ajakirjandusse palju ei imbunud –, ei tule enam kunagi tagasi. Kirjandus tõmbus tõepoolest iseendasse, kirjanduslikul sõnal polnud enam n-ö ühiskondlikku kaalu.
Sofi Oksanen on aga oma «Puhastusega», mida võib pidada kultuuritootena ka suureks slämmiks (näidend + romaan + ooper + film + autorikuvand), tõestanud, et postmodernsel ajalgi võib üks kirjandusteos monopoliseerida teatud ajaks kogu avaliku tähelepanu.
Jääb tuleviku hinnata, kui palju on selles meediamulli, milleta paistab tänapäeval üldse võimatu läbi lüüa. «Puhastuse» ja ilmselt kogu «kvarteti» jõudmine kooliprogrammi tõstab aga Oksaneni nn kannatuskirjanduse kaanoni üheks näiteks. Äkki terendab siin veel ees uus kirjanduse Nobel?