Neil Armstrong ei nautinud oma kuulsust ega ikoonistaatust. Neil Armstrong, kes 1969. aasta 20. juulil astus esimese inimesena mõne teise taevakeha pinnale, oli kangelane – veel selle sõna lörtsimata tähenduses. Ehk isegi üks suuremaid, kes eales Ameerikast võrsunud, arvas järelehüüdes president Obama.
Ilmselt ainus, kes selle määratlusega nõus ei olnud, oli eelmisel laupäeval meie seast lahkunud Armstrong ise, kes rõhutas korduvalt, et tegi lihtsalt oma tööd ja erakordsuse andsid sellele vaid välised olud. Nii elaski tagasihoidlik mees teise poole oma elust «kangelasena vastu tahtmist», nagu selle sõnastas perekonna teade tema surmast.
Apollo 11 missiooni jõudmine Kuule oli tõesti enamat kui tehnoloogiline saavutus. See kroonis eepiliste kosmosevallutuste ajastut, mille kontekst oli paratamatult külma sõja oma. Tolle hetkeni olid sündmused arenenud tormilise kiirusega ja Nõukogude Liidu taktikepi all – Sputnik oli orbiidile lennanud vaid tosin aastat varem. Inimese saatmine Kuule tõstis kõige võimekamate tegijate sümboolsele poodiumile ameeriklased, kes on seal püsinud senimaani. Ja selle võimekuse kehastuseks avalikkuse ees said Apollo 11 meeskonda kuulunud kolm meest, lisaks Armstrongile ka Edwin Aldrin ja Michael Collins.
«President [Kennedy] kutsus meid tegema midagi, mille kohta inimesed arvasid, et seda ei suudeta teha,» märkis viimase Kuul käinud Apollo-missiooni koosseisu kuulunud Eugene Cernan. «Neil Armstrong kehastas selle saavutamist, mida inimesed pidasid võimatuks.»
Enda rolli pisendamise kiuste tunnistavad kõrvalseisjad, et Armstrongi oskused ja olemus mängisid ajaloolise missiooni õnnestumises samuti olulist osa. 16-aastaselt piloodipaberid teinud Armstrong oli kogenud katselendur ja osalenud ka Korea sõjas. Armstrongi kiire reaktsioon ja rahulik loomus paistsid silma juba tema esimese kosmoselennu ajal Gemini 8 pardal, kus ta aitas tehniliste probleemide käes vaevelnud aluse tervelt Maale tagasi tuua.
Need kogemused kulusid ära Kuule laskudes, kui maanduri arvutiprogramm hakkas alust kiskuma kivide poole ja Armstrong aluse juhtimise käsitsi üle võttis. Mõni tund hiljem astus ta maanduri uksest välja Vaikuse mere pinnale ja ütles poole miljardi televaataja ees kuulsa lause väikesest sammust inimesele ja suurest inimkonnale.
Nii mõnigi asjapühendatu väidab, et NASA otsustas teadlikult esimese Kuule astuva inimese au anda Armstrongile, mitte Aldrinile, lähtudes just meeste iseloomudest.
Tavad küll näevad ette, et komandör lahkub aluselt viimasena ja seetõttu oleks esimesena pidanud Kuule astuma Edwin «Buzz» Aldrin, kuid NASA ametlikul põhjendusel olnud meeste füüsilise paigutuse tõttu loogilisem, et kõigepealt väljub Armstrong. Kuluaarijutud lubavad aga aimata vangerduse põhjusena taipamist, et Armstrong tuleb järgneva kuulsusekoorma ja ikoonistaatusega paremini toime kui sõnakas ja äkilisem Aldrin.
Armstrong tuligi toime, kuid ei nautinud oma kuulsust. Õige pea taandus ta Cincinnati ülikooli lennundusprofessori ametikohale ja hoidus elu lõpuni avalikkuse tähelepanu eest, eelistades end nimetada «nohiklikuks inseneriks».
«Järgmine kord, kui te selgel ööl õues jalutate ja näete kuud endale naeratamas, mõelge Neil Armstrongile ja pilgutage talle silma,» palus lahkunu perekond. Eile oligi meil kena täiskuu.