/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
Iga rahandusminister rõõmustaks seene üle, mis oli Alice’il imedemaal, et kui hammustad ühest otsast, siis riigieelarve tulu kasvab, kui teisest, siis kahaneb. Aga kriitikud ütleksid, et see lahendus pole jätkusuutlik, sest mis saab siis, kui seen on ära söödud? Tervishoius on vaja ka lisaraha ja mitu ideed selle saamiseks on ka välja pakutud, ent populaarseimad neist vaatavad ikka rahandusministeeriumi poole ning seal ei rõõmustata neist ühegi üle.
Viiks näiteks ajutise töövõimetuse hüvitise riigieelarvesse. Nii vabaneks haigekassal umbes 90 miljonit eurot ja sellega võib tervishoiusüsteemile «juba paiguti teise ilme anda», nagu ütles vana Vestmann Piibelehele. See on ligi neljandik rahast, mis praegu kulub eriarstiabile. See on peaaegu kuus korda suurem summa kui praegused hamba- või hooldusravikulud.
Viimane on, arvestades pikeneva elueaga vananevat rahvastikku, tervishoiuteenuse kuludes pisike nagu Pöial-Liisi.
Riigieelarvesse jääks 90 miljoni euro suurune auk – samas mahus suurenevad näiteks tänavuaastases eelarves riigi kanded kohustuslikku pensionifondi. Kui riigil seda kohustust üldse ei oleks, saaksime rääkida juba palju suurematest summadest.
Riik võiks maksta sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa – 13 protsenti – pensionäride eest. Praxise arvutuste järgi kuluks selleks umbes üks protsent SKTst. See oleks pool kaitsekuludest ning NATO populaarsusest hoolimata ütleb eelarvevaidluste ajal ikka keegi, et kaitsejõududel on liiga palju raha. Aga kui pensionärid seda ise maksaksid…
Ent ka maksuamet ei saa võtta sealt, kust isegi kurat ei võta, sest midagi pole võtta. Seevastu on dividendide maksustamine sotsiaalmaksuga hoopis teine asi – dividende saavad nagunii ainult rikkad inimesed ja ülejäänutel on hea meel, kui neilt midagi ära võetakse.
Hedonistid võiksid lisaks maksta ja tegelikult ju maksavadki: tubaka- ja alkoholiaktsiisi laekus möödunud aastal riigikassasse 324 miljonit eurot. Pisitilluke 3,5 protsenti läheb küll kultuurkapitalile, aga aktsiisi saab alati tõsta, ja et kõik hedonistid maksaksid, siis kehtestaks aktsiisi ka suhkrule. Ega haigekassa kogu naudisklemistulu endale tahagi, jääb teistele ka.
Sotsiaalmaksu võiks jagada tööandja ja töövõtja vahel: näiteks et 30 protsenti maksab tööandja ja kolm protsenti töötaja. Tööandjad lepiksid kokku, töötasu struktureeritakse ümber, aga et see ravikindlustusse tõesti ka raha juurde tooks, tõuseks sotsiaalmaks näiteks 35 protsendini.
Tööandjate osa sellest ei muutuks. Töötajad pahandaksid, aga vahe kolme ja viie vahel pole nii suur, et valimistel nuhelda saamist õige ajastusega vältida ei saaks.
Ja nii ongi, et ükskõik, kust tervishoiule lisaraha otsitakse, jõutakse lõpuks alati välja kellegi isiklikku taskusse. Kelle tasku see on, on ainus poliitiline valik.