Eiki Nestor

FOTO: Peeter Langovits

Riigikogu liige Eiki Nestor (SDE) kirjutab, et kui tervishoidu tõsiselt lisaraha otsitakse, siis on ainult kaks võimalust, kuidas teha seda patsiendi omaosalust suurendamata.

Haigekassa juhatuse uus esimees ütles selgelt, et tervishoid vajab lisaraha. Oleks küsitud lahkuma sunnitud esimehe käest, oleks ta sama vastanud.

Põhjuseid teemat sisulisemalt vaagida oli aga viimastel aastatel rohkemgi ja seda tänu kahele väga tõsisele dokumendile.

Esiteks Maailma Terviseorganisatsiooni uuring aastast 2010 «Võimalustest Eesti tervisesüsteemi rahalise jätkusuutlikkuse tagamiseks» ning sellele järgnenud, rahandusministeeriumi tellitud ja Praxise koostatud laiem uuring kogu sotsiaalvaldkonna jätkusuutlikkuse kohta. Viimases uuriti tellija soovil vaid üht tahku rahastamisprobleemist: elanikkonna vananemisega seonduvat problemaatikat.

Praxise uurijad märgivad, et kui me samamoodi jätkame ehk midagi ei tee ega otsusta, siis tähendab isegi praeguse taseme säilitamine peatses tulevikus puudujääki.

Siinkohal tähendab praegune tase rahvusvahelisel tööjõuturul madalamaid palku ning pikki ja mitterahuldavaid ravijärjekordi. Seejuures on Eestis süsteemne hooldusravi rahastamise skeem veel loomata.

Maailma Terviseorganisatsioon lisab veelgi olulisema kulude suurenemise põhjuse tervishoius: uute ja meie tervisele vajalike ravivõimaluste kallim hind. Selle valdkonna arengut piirata või keelustada oleks jabur ja ebainimlik. Maksta tuleb ikkagi, kuid kes, mille eest ja kui palju? Kas ravikindlustus, riigi- või omavalitsus või abivajajad ise ?

Selle viimase, inimeste endi tasutava ja omaosaluseks nimetatava osakaal rahastamisallikana on viimastel aastatel pidevalt üle 20 protsendi tervisesüsteemi kogutulu ja seda näitajat enam suurendada ei tohi.

Ma ei kirjuta seda lauset sellepärast, et olen solidaarsust toetav sotsiaaldemokraat ja praegune opositsioonisaadik, vaid ka seetõttu, et tervishoiu rahastamise süsteemide võrdlus näitab, et solidaarse, keskselt juhitava süsteemi kaudu saadakse ühiskonna jaoks parim võimalik tulemus.

Tsiteerin siinkohal Maailma Terviseorganisatsiooni raportit, mille järgi avaliku ja erarahastamise tasakaalu muutumine omaosaluse suurenemise kaudu võib tervishoiusüsteemi toimivust ohustada järgmistel põhjustel: ravikindlustusvahendite ühtse juhtimise vähenemine suurendab ebaefektiivsust; omaosaluse suurendamine raskendab eakamate ja vaesemate inimeste toimetulekut; kindlustuskaitse puudumine ja omaosaluse suurenemine ohustavad põhimõtet, mille järgi peab tervishoiuteenuste kättesaadavus sõltuma vajadusest, mitte maksevõimest.

Kui kaks viimast jätavad ehk parempoolse poliitiku südame külmaks ja lähevad korda minusugustele, siis vähemalt efektiivsuse osa peaks ka neid mõtlema panema.

Viimastel aastatel on pakutud ideid, mida õnnetuseks kohtasin ka haigekassa uue juhi valimisplatvormis, kuid millest näib ta hilisemates kommetaarides eemaldunud olevat. Ju on aru saanud või aru saamas, et haigekassa süsteemina töötab paremini kui Eesti Pank või rahandusministeerium. Seejuures ei taha ma öelda, et panga või ministeeriumi töös suurt midagi kehvasti on.

Mõnede nende ideedega ei soovita mitte kivist vett, vaid veest kive välja pigistada, mõnedega senise rahastamise sees ümberjagamise kaudu kulbiga enda poole tõmmata. Ja kuigi kindlasti saab ka toimivat veel efektiivsemaks muuta, ei too ümberjagamine raha juurde. Summa jääb samaks.

Nagu teised riigid hoiab ka Eesti inimesi lisamaksude kaudu eemal kärakast ja tubakast. Kas keegi kujutab reaalses elus ette, kuidas administreerida inimkäitumist nii, et saaks vahet teha, kelle magu lõigata ravikindlustuse ja kelle oma tema enda raha eest?

Kindlasti saaks, aga maksupoliitikaga peaks toetama ka tervislikku käitumist, ent seda me ei tee, sest tervisespordi nime all võib direktor, vaadake, sõita sekretäriga Vahemerele purjetama. Umbes sellises sõnastuses lükatakse seda ettepanekut tagasi juba üle kümne aasta.

Ei näe ma mingit võitu ka selles, kui praegused nappidest vahenditest põhjustatud ravijärjekorrad muutuksid haigekassa võlaks tervishoiuteenuste pakkujate ees. Kättesaadavus sellest ei suureneks, sest teenuste pakkujad laostuksid või laostuks riik ise, aga viimast ju põhja lasta ei saa.

Sotsiaalmaksu lagi ravikindlustuses ei tooks tulemusi, sest lisaks maksukohustuse ebaõiglasemale jaotumisele ei saaks ka lae peale jäävad inimesed mingit võitu. Neil tuleks ennast ja oma pere liikmeid ise kindlustada ja nii odavalt sellist teenust Eesti tingimustes mitte kuskilt osta ei saa.

Mul ei ole ka usku Hollandi eeskujul kavandatavasse töövõimetuse kindlustamisse ja rahastamisse. Olud on liiga erinevad, eelkõige seetõttu, et seal on tööandjatel kohustus töötajatele töövõimetuse korral töötasu maksta meiega võrreldes väga pikka ajavahemiku jooksul. Aga raha kui sellist ei lisanduks tervishoidu ju kuskilt.

Maailma Terviseorganisatsioon on tervishoiu tulubaasi laiendamise ettepanekute suhtes äärmiselt julge ja võtab ette kogu meie maksupoliitika tulumaksust kinnisvaramaksuni, kaasa arvatud dividenditulu maksustamine sotsiaalmaksuga.

Mõistlik maksupoliitika mujal maailmas suudab jagada dividenditulu äritegevuse tuluks (ja seda sotsiaalmaksuga mitte maksustada) ja nii-öelda töiseks tuluks ning seda teiste töise tulu saajatega samadel alustel maksustada.

Tervishoiu tulusid suurendaks ka võimalus tööandjal erisoodustusmaksuvabalt oma töötajate täiendava tervisekindlustuse eest tasuda. Lahendused oleksid aga suurusjärgus, mis pakuvad leevendust, mitte lahendust.

Suuri ja kaalumist väärivaid ideid on siiani välja pakutud kaks. Üks on Praxise pakutud kava, mille alusel riik tasuks sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa ka näiteks pensionäride eest.

Eelmise aasta esimese kvartali lõpuks oli seis selline, et 45 protsendi ravikindlustatute eest maksis tööandja, kuue protsendi eest riik ja 49 protsenti olid kindlustatud seaduse alusel (pensionärid ja lapsed). Kordan, et selle ettepaneku järgi ei maksaks mitte pensionärid, vaid riik maksis pensionäride eest.

Teine ettepanek on tulnud korduvalt sotsiaaldemokraatidelt ja tähendaks perearstiteenuse eest tasumist riigi muude tulude abil, nii nagu seda praegu tehakse kiirabi ja vältimatu abi eest. Võrreldes esimese ettepanekuga toimuks ka sisuline muudatus ja ravikindlustamata inimesed saaksid selle teenuse samadel alustel kindlustatutega.

Kulu riigile on mõlema puhul samas suurusjärgus. Sellel aastal maksab perearstiabi maksumaksjatele 71,5 miljonit.

Mõlemad ettepanekud tähendaksid senise tulu- ja kulupoliitika ülevaatamist. Kui me seda teha ei taha, tuleb inimestel endil maksta ja siinkohal võib lugeja uuesti vaadata WHO arvamust omaosaluse suurendamise tagajärgedest.