Yana Toom: kui mõistetakse, siis teistmoodi

Yana Toom. Foto: Peeter Langovits

Keskerakondlasest riigikogu liige Yana Toom väidab Postimehe arvamusportaalis, et riigieksamite pingeridade abil venekeelsete gümnaasiumide eesti keelele ülemineku õigustamine on petujutt.

Haridusministeeriumi asekantsler Kalle Küttis väitis hiljuti Vikerraadios esinedes, et lähtudes Tallinna humanitaargümnaasiumi tulemustest (kolmas koht Eesti pingereas), võib öelda, et gümnaasiumi üleminek eesti õppekeelele ei mõjuta õpitulemusi. Aga härra Küttis ei rääkinud tõtt. Kusjuures ühes lauses eksis ta kaks korda.

Esimene eksimus on väide, et õppetöö kvaliteet ei langenud – selleks, et asekantsleri tasemel niisuguseid avaldusi teha, pole vaja teada mitte lihtsalt ühe eraldi võetud kooli kohta pingereas, vaid põhjalikku uuringut õpilaste teadmistest «üleminekuajal». Uuringut nõuavad nii lapsevanemad, opositsioonipoliitikud kui ka rahvusvahelised eksperdid, kuid tulemusi kartes lükkab ministeerium seda edasi.

Mis puutub Tallinna humanitaargümnaasiumi, siis see oli eliitkool juba 1968. aastal, kui sinna läks õppima mu vanem õde. Ja kui staatuse säilimise eest on endine 26. keskkool tänu võlgu kolmele pedagoogide põlvkonnale, siis praeguse edu vundamendi loomine oli Nikolai Tšurilini teene, kes juhtis kooli ligi nelikümmend aastat. Osaline üleminek eesti õppekeelele algas seal juba kakskümmend aastat tagasi – ammu enne seda, kui sellega hakkas tegelema ministeerium.

Sellega seoses pole liigne meenutada, et inglise keele kallakuga 26. koolis (erinevalt teistest vene koolidest) oli juba sel ajal olemas ettekujutus ainete võõrkeele õpetamise metoodikast. Oli aega õppida oma vigadest, valmistada ette töötajaid ja minna üleminekule vastu täisvalmiduses.

Lisaks sellele on Tallinna humanitaargümnaasium praktiliselt ülelinnalise komplekteerimisega kool, mis tähendab, et edasijõudmisega kimpus olev Vasja naaberhoovist sinna lihtsalt ei satu. Või kui satubki, siis ei pea vastu ja kukub mõnesse niisugusesse õppeasutusse, mis on pingerea lõpus – nemad õpetavad kõiki.

Nii et Tallinna humanitaargümnaasiumi näide on kohatu, kinnitamaks, et üleminek eesti keelele ei kahjusta laste ainealaseid teadmisi. Selle kooli üleminekut ei anna võrrelda teistega.

Kuid just sellest Küttise väitest sai alguse intrigeeriv arutelu Linnamäe vene lütseumi üle, mis on «nende vene koolide opositsiooni eesotsas, kes ei soovi üle minna eesti keelele», «kaotab võrdluses lojaalsete koolidega» ja on üldises pingereas «alles 31. kohal».

Eestikeelne Postimees pani seejärel portaali üles uudise pealkirjaga «Vene õppekeele eest võitleva Linnamäe vene lütseumi eksamitulemused olid nadid».

Tõsi, uudise autor unustas lisada, et kokku on pingereas 230 kooli, nii et kakssada Eesti gümnaasiumi võivad niisugusest nadist tulemusest ainult unistada.

Mis puudutab «lojaalsete» ja «mittelojaalsete» vastandamist, siis see ei kannata üldse kriitikat: viis üheteistkümnest vene gümnaasiumist, mis olid Linnamäe lütseumist pingereas eespool, taotlevad samuti vene keeles õpetamise võimalust. Nii et uudise pealkiri oleks võinud olla teistsugune: pooled 12 parimast Eestimaa vene koolist tahavad säilitada vene õppekeelt.

Üldse saab sellest pingereast soovi korral esile tuua paarkümmend uudist, mis ei jäta kivi kivi peale Eesti hariduspoliitikast üldiselt ja keelepoliitikast eriti.

Näiteks sellise: «Sõltumata minister Aaviksoo tõotustest olukorda parandada ei tõuse keelekümbluse lipulaev, N. vene gümnaasium, kuidagi kõrgemale 114. kohast Eesti pingereas.»

Või sellise: «Pealinna gümnaasium Х, kus minnakse eesti õppekeelele üle niisuguste õppeainete toel nagu «kulinaaria alused» ja «liikumine vabas õhus», on kindlalt Eesti koolide pingerea teise saja lõpus».

Võimalik küll, et pingerea niisugune omadus kurvastaski härra Küttist sedavõrd, et ta otsustas teha poliitilise avalduse, mida tavaliselt väldib.

Mis ka poleks, fakt jääb faktiks: kui varasematel aastatel võeti pingerea moodustamine ministeeriumis pigem arutelu aluseks (on siin ju juhuslikkuse elementi, ka iga lend pole teistega üheväärne, üleüldse pole tarvis pingeid luua), siis sellel aastal on kõik karmilt üles rivistatud. Miks? Ma arvan, et põhjuseid on mitmeid, ministeeriumi meelehärm pole põrmugi peamine.

Esiteks on praegu kohtus menetlemisel viis kaebust, mis on otseselt või kaudselt seotud õppekeelega. Kaks kaebust Tallinnast ja Narvast valitsuse keeldumise peale anda luba vene keeles õppimiseks ja veel kolm (Stalnuhhinilt, Kõlvartilt ja Toomilt) seoses vene kooli probleemi käsitlemisega kapo aastaraamatus. Teiseks ei reageerinud valitsus kuidagi 36 000 allkirjale venekeelse õppe kaitseks koolides.

Kolmandaks algab õppeaasta, see aga tähendab, et suve jooksul rahunenud vanemad, gümnaasiumiõpilased ja pedagoogid puutuvad teises keeles õppimisele ülemineku probleemiga jälle kokku. Nii et on kõige õige aeg teha rahvale ja jumalanna Themisele selgitustööd, luues ühtaegu müüti sellest, et humanitaargümnaasiumi võib pingereas kinni püüda ja temast ette jõuda vaid ühel viisil – minnes üle eesti õppekeelele.

Ütlen ausalt – mind ei häirinud kogu selles loos ministeeriumi juba harjumuspäraseks muutunud valelikkus, vaid massiteabevahendite valmisolek käsitleda teemat sellise vaatenurga alt.

Kool pole ju ainult direktor ja õpetajad. Kool, see on lapsed. Siin ei saa ühekorraga järske muudatusi teha. On nõrku ja tugevaid klasse, nõrku ja tugevaid lende.

Selles samas pingereas on paarkümmend kooli, mille staatus on muutunud 40, 50 või isegi rohkemate punktide võrra. Lasnamäe vene gümnaasium: 134. (eesti pingerida, 2010. aasta), 52. (2011), 120. (2012). Ehte gümnaasium: 44. (2010), 117. (2011), 28. (2012). 53. kool: 82. (2010), 158. (2011), 118. (2012).

Vaevalt arvab keegi tõsiselt, et õpetajate töö kvaliteet võib tõusta või langeda kaks, kolm või viis korda ühe õppeaasta vältel. Ei. Me kõik saame aru, et kool, vabandage võrdluse pärast, on töö tellija materjalist. Kusjuures suuremal osal õppeasutustest pole võimalik seda materjali valida.

Mis aga puutub Linnamäe vene lütseumi, siis see on suurepärane tähelepanuväärsete traditsioonide ja toreda kollektiiviga kool. Lollpeal, kes nimetas seda kooli «nadiks», peaks olema häbi. Häbi isegi sõltumata sellest, et ta on lollpea.