Liina Hirv: eksamipingerida – võhiku lõks ja kooli kiusaja

Liina Hirv Foto: opilasliit.ee

Riigieksamite pingeread on asjatundmatutele inimestele antud võimas relv, mida kasutatakse kahjuks valesti, kirjutab õpilasesinduste liidu juht Liina Hirv Postimehe arvamusportaalis. Selline olukord teeb aga kurja nii koolidele kui lastele, leiab ta.

Riigieksameid võib võrrelda mõne olümpia-alaga – treenitakse terve aasta, siis minnakse võistlustele ja mõne aja pärast võrreldakse tulemusi. Kool, mis saavutab parima tulemuse, saab uuel sügisel noppida auhinnana endale parimad põhikooli lõpetajad.

Niisama järjekindlalt kui on igal aastal avaldatud eksamitulemustel põhinev edetabel, on ka erinevad huvigrupid väljendanud selle üle pahameelt. Esile on toodud mitmeid negatiivseid külgi ja välja on pakutud alternatiivseid lahendusi.

Nii on õpilasesinduste liit välja pakkunud, et võrdluses peaks olema lisaks eksamitulemustele õpilaste ja õpetajate rahulolu, hinnang õppekeskkonnale ja palju muud. EÕEL proovis ise teha alternatiivset võrdlustabelit, kuid tuleb tunnistada, et koolide võrdlustabeli loomine õpilastele üksinda on raske.

Lastevanemate liit on mitmel aastal toonud välja, kuidas võrdlustabelid survestavad õpetajaid rõhuma õpetamisel eksamitrennile, mitte isiksuse suunamisele.

Lisaks on järjepidevalt riigieksameid kritiseerinud mitmed teised organisatsioonid. Näiteks on üliõpilaskondade liit toonud välja, et riigieksamite arvestamine kõrgkooli vastuvõtul ei näita inimese tegelikku võimekust.

Õpetajate liit märkis viimases artiklis, et riigieksamid mõõdavad faktiteadmisi hoolimata sellest, et kritiseerime nendele keskendumist kõige enam.

Seega, kui erinevad kooliga otseselt seotud osapooled on seisukohal, et riigieksamid kui hindamise alus on ennast ammendanud, on ka nende järgi koolide järjestamine ebaotstarbekas.

Selle kõige taustal tekib küsimus, miks seda ikkagi tehakse? Miks see inimestele nii palju siiski korda läheb?

Vastus peitub selles, et inimestele meeldivad lihtsad asjad. Kui seada koolid ritta ühe kitsa kriteeriumi alusel, on see «arusaadav» kõigile. Koolid, mis on pingereas esimesed, on paremad – nii seda ju enamjaolt mõistetaksegi, kui vale see ka poleks.

Paremal juhul on tegemist sportliku uudishimuga, vaatlemaks, kuidas lõpetanud lennul võrreldes teistega läks.

Minister Aaviksoo sõnas, et mõistlikud inimesed saavad aru, mis seal on ja mis mitte.

Täpsustaksin: saavad aru haridusvaldkonnas olevad mõistlikud inimesed. Nendele, kes selles igapäevaselt enam ise sees ei ole (nt lapsevanem) või kes pole püüdnud selle üle juurelda (nt õpilane), jääb tabel siiski peamiseks kooli edu või ebaedu näitajaks. Samas on see just ringkond, kelle jaoks on kõige olulisem kooli tase.

Jõuame järelduseni, et infot koolide võrdlemiseks on vaja, kuid see peaks olema mitmekesisem, võtma arvesse erinevaid aspekte. Praegu on see lihtsustatud ja vaid ühest vaatevinklist lähtuv. Siin tekib küsimus, miks ei ole võetud eeskuju kõrgkoolide kvaliteedihindamisest, kus seotud on nii sise- kui välishindamine.

Niisiis, kui räägime hariduskorralduse terviklikust kaasajastamisest, võiksime ka selle lüli kaasajastada. Ja kui tahta, leiab ka head alternatiivid selle tegemiseks.