Riigieksameid võib võrrelda mõne olümpia-alaga – treenitakse terve aasta, siis minnakse võistlustele ja mõne aja pärast võrreldakse tulemusi. Kool, mis saavutab parima tulemuse, saab uuel sügisel noppida auhinnana endale parimad põhikooli lõpetajad.
Niisama järjekindlalt kui on igal aastal avaldatud eksamitulemustel põhinev edetabel, on ka erinevad huvigrupid väljendanud selle üle pahameelt. Esile on toodud mitmeid negatiivseid külgi ja välja on pakutud alternatiivseid lahendusi.
Nii on õpilasesinduste liit välja pakkunud, et võrdluses peaks olema lisaks eksamitulemustele õpilaste ja õpetajate rahulolu, hinnang õppekeskkonnale ja palju muud. EÕEL proovis ise teha alternatiivset võrdlustabelit, kuid tuleb tunnistada, et koolide võrdlustabeli loomine õpilastele üksinda on raske.
Lastevanemate liit on mitmel aastal toonud välja, kuidas võrdlustabelid survestavad õpetajaid rõhuma õpetamisel eksamitrennile, mitte isiksuse suunamisele.
Lisaks on järjepidevalt riigieksameid kritiseerinud mitmed teised organisatsioonid. Näiteks on üliõpilaskondade liit toonud välja, et riigieksamite arvestamine kõrgkooli vastuvõtul ei näita inimese tegelikku võimekust.
Õpetajate liit märkis viimases artiklis, et riigieksamid mõõdavad faktiteadmisi hoolimata sellest, et kritiseerime nendele keskendumist kõige enam.
Seega, kui erinevad kooliga otseselt seotud osapooled on seisukohal, et riigieksamid kui hindamise alus on ennast ammendanud, on ka nende järgi koolide järjestamine ebaotstarbekas.
Selle kõige taustal tekib küsimus, miks seda ikkagi tehakse? Miks see inimestele nii palju siiski korda läheb?
Vastus peitub selles, et inimestele meeldivad lihtsad asjad. Kui seada koolid ritta ühe kitsa kriteeriumi alusel, on see «arusaadav» kõigile. Koolid, mis on pingereas esimesed, on paremad – nii seda ju enamjaolt mõistetaksegi, kui vale see ka poleks.