Opositsioonilisse Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda kuuluv Urve Palo ütles täna enne Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) asutamislepingu ratifitseerimist riigikogus, et ESM ei aita lahendada Euroopa Liidu ees seisvaid tegelikke probleeme.
Urve Palo: ESM ei aita lahendada euroliidu tegelikke probleeme
/nginx/o/2017/04/18/6563743t1hd1e6.jpg)
30. august 2012, 16:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mina ESMiga liitumise poolt ei ole. Põhjuseid on mitmeid. Esiteks, ESM paraku ei aita lahendada pikaajalises perspektiivis rahakriisis vaevleva Euroopa Liidu ees seisvaid tegelikke probleeme. Selle asemel, et osa riike juba täna maksejõuetuks kuulutada, lükatakse ESMiga paratamatust üksnes edasi. Lõppkokkuvõttes on kahjud Euroopa riikide majandusele, sealhulgas Eestile, palju suuremad ja ESMiga liitunud riigid nii oma esialgsete sissemaksete kui ka hilisemate sissenõutavate summade võrra vaesemad. Eesti puhul võib see kokku tähendada üle 1,3 miljardi euro suurust summat.
Kui mul oleks täna sisemine kindlus, et ESM aitaks lahendada tekkinud võlakriisi, mitte ei lükkaks seda paratamatust edasi, oleksin ESMiga liitumise poolt. Paraku mul seda veendumust ei ole. Tsiteerin siinjuures 31. juulil Postimehes ilmunud majandusteadlase Hardo Pajula kommentaari, kus ta tabavalt ütleb: «Ka eurotsoon sõltub praegu valitsuste ja Euroopa viie juhtriigi poliitilise ja majandusliku ladviku ühte sidunud kõrgfinantsi ühistest jõupingutustest. Nende koostöö meenutab aga järjest enam kaht teineteise najale toetuvat joodikut: maksejõuetud valitsused seisavad tänu maksejõuetutelt pankadelt saadud laenudele, pangad püsivad püsti aga üksnes tänu maksejõuetute valitsuste toetustele. Ei ole tarvis doktorikraadi toksikoloogias ega rahvusvahelistes suhetes, et taibata: see on võrdlemisi kipakas konstruktsioon.»
Teiseks, kui ollakse juba ESMiga liitunud, siis tagasiteed enam ei ole. Kuigi täna on ESMi aktsiakapital kokku 700 miljardit eurot, puudub kindlustunne, et seda suurendama ei hakata. Kuna pole määratletud, kui palju laenu ühele hädasolijale antakse, siis võib üsna ruttu juhtuda, et esialgu planeeritud maksimumaktsiakapitalist ei piisa ning soovitakse seda suurendada. Võib tekkida olukord, kus nagu Kiire isa menuromaanis «Suvi» ütleb: «Nüüd, kus me oleme juba nii palju kahju kannatanud, ei saa me seda asja ometi pooleli jätta.» Ehk teisisõnu, tekib ahvatlus küsida täiendava aktsiakapitali suurendamise järele. Ehk siis seda hapnikku, millest rääkis riigikogu ees minister Ligi, jäämegi juurde andma.
Samuti pole kindlustunnet, et olukorras, kus näiteks Eesti riigi parlament otsustab hädasolijale laenu mitte anda või nendel tingimustel mitte anda, seda siiski ei tehta. Nimelt, vaatamata sellele, et ESMi juhatajate nõukogu võtab üldjuhul otsuseid vastu konsensuse alusel, on selle mittesaavutamise korral võimalik kohandada teatud tingimustel nii-öelda eriolukorda ja võtta otsuseid vastu lihthäälteenamusega. See viib mõtteni, et ükskõik, mida me siin Eesti parlamendis ei otsusta, tehakse suured otsused vajadusel juba üle meie peade.
Kolmandaks. Tänase valitsuse üleskutse on olla solidaarne Euroopa Liiduga. Seesama valitsus aga paraku ei tea, mida sõna «solidaarsus» tähendab. Ta ei ole osanud olla solidaarne oma rahvaga. Sellesama valitsuse tegevuste ja tegematajätmiste pärast on Eestis sündimus taas kord suures languses. Võrreldes eelmise aasta sama ajaga sündis Eestis 354 last vähem. Toimub massiline majanduslikest põhjustest kantud väljaränne Eestist ja nii laiaulatuslikke streike, nagu nägime käesoleva aasta kevadel, pole taasiseseisvunud Eesti ajaloos varem nähtud.
Minu jaoks ei ole veenev ka argument, et me peame ühinema ESMiga, kuna iga viies euro meie riigieelarves on Euroopa Liidu tagastamatu abi. Ma küsin, kas see on ikka tagastamatu. Rahandusminister ei osanud või ei soovinud riigikogu ees minu küsimusele vastates öelda, kui mitu eurot nii-öelda tagastamatut abi läheb Euroopa Liidu riikidesse tagasi kaupade ja teenuste ostu näol, turgutades seeläbi sealseid arenenud majandusi. Näiteks 2012. aastal teedeehitusse suunatud 117 miljonist eurost liigub bituumeni, graniidi, masinate ning seadmete ostuna tagasi valdav enamik sellest summast. Nii et kõik ei ole must ja valge ning ei paista lähedalt vaadates sellisena, millisena meile näidata püütakse.
Lõpetuseks. Pole tehtud mõjuanalüüse, kuidas ESMiga liitumine või liitumata jätmine mõjub Eestile ja Eesti riigieelarvele tulevikus. Samuti ei ole ma näinud ühtegi alternatiivset plaani. Öeldakse, kas see või mitte midagi. Kahjuks pean ütlema, et parem siis mitte midagi. Argument, et peame ühinema ESMiga, kuna rahandusminister juba aastajagu tagasi sellele allkirja andis, ei ole paraku veenev.