Riigikogu liige Rait Maruste.

FOTO: Ants Liigus/Pärnu Postimees

Meie põhiseadus näeb ette süütuse presumptsiooni. Riigikogu liige Rait Maruste (Reformierakond) soovib kõigile rahastamis­skandaali teemal sõna võtjaile meelde tuletada, et Eesti Vabariik on demokraatlik õigusriik, kus austatakse põhiseadust ning üldtunnustatud õigusprintsiipe.

Vahetu ajendi kirjatöö ette võtta andis Anvar Samosti Postimehes esitatud väide, nagu oleks süütuse presumptsioon rakendatav ainult n-ö horisontaalsetes ehk isikutevahelistes suhetes, aga kuna selles, ehk nn rahastamisskandaalis (nn Michali-Lillo asjas) on süüdistajaks Eesti riik, siis on olukord teine. Ehk teisisõnu, süütuse presumptsioon nagu ei rakenduks, või kui, siis ainult vähesel määral.

Kirjutamise fooniks aga on ajakirjanike ja mitmete arvamusliidrite üsna massiivselt väljendatud ootused, et kohe peab saama tulemuse, ja «pole kahtlustki», et justiitsminister peab kohe tagasi astuma. Sõltumata sellest, mis staadiumis on ja millega lõpeb ametlik menetlus. Räägitakse ühe poole väitest kui tõesest infost, tõestatud faktist, läbisegi poliitilisest ja õiguslikust vastutusest, hoolimata menetluste staadiumitest, nende järjekorrast ja põhimõtetest.

Tahan kõigile sõnavõtjaile meelde tuletada, et Eesti Vabariik on demokraatlik õigusriik, kus austatakse põhiseadust ning üldtunnustatud õigusprintsiipe. Eestis kehtib põhimõte, et siin teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.

Meie põhiseadus näeb ette süütuse presumptsiooni ning võistleva menetluse. Põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused on kohalduvad kõigi suhtes võrdselt (oled sa retsidivist või minister), kõik on seaduse ees võrdsed ning igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Osundatud põhimõtted ei ole tühjad loosungid või minu väljamõeldised. Need on refereeringud meie põhiseaduse tekstist.

Konkreetsemalt teema osas näeb põhiseaduse paragrahv 22 ette, et kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Sama paragrahvi teine lõige sätestab, et keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama, ning kolmas lõige, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.

Need põhimõtted ei ole midagi ainuomast Eesti õiguskorrale, need on tsiviliseeritud riikide tunnustatud õiguspõhimõtted, mis on kirjas ja kohaldamisel ka Euroopa inimõiguste konventsioonis ja -kohtus.

Samost eksib selles, nagu oleks süütuse presumptsioon rakenduv esmajoones isikutevahelises suhetes. Vastupidi, isikud, tulenevalt üldisest sõna- ja arvamusvabadusest, võivad üksteise suhtes väita, mida tahavad ja  õigeks peavad. Pooled on siin võrdses positsioonis. Ja kui teine pool riivatust tunneb, siis klaaritakse asi tsiviilmenetluse korras kohtus.

Süütuse presumptsioon on aga esmajoones kriminaalmenetluses, n-ö vertikaalsuhetes rakenduv põhimõte, kus süüdistuse esitab avalik võim ehk riik inimese vastu. Seda selleks, et kaitsta üksik­inimest riigi võimsa jõu ja sunni­aparaadi eest. On selge, et pooled on sellistes suhetes ebavõrdsed ning nõrgem (üksikisik) pool vajab kaitset.

Põhimõtte osaks on, et süüdistav pool peab kindlaid menetlusreegleid järgides läbi viima eeluurimise ning argumentide ja nende tõendite võistluses ehk kohtus oma süüdistuse tõestama. Vahemärkusena – ma ei ole kindel, et «tõendite kalastamine» ehk siis igalt poolt, igal viisil ja igaks juhuks kogumine Eesti menetlusõigusega kooskõlas on.

Alles siis, kui on olemas süüdimõistev ja lõplik kohtuotsus, on meil, eriti avalikul võimul ja avaliku arvamuse esitajail, õigus kedagi süüdi ehk kurjategijaks nimetada koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega.

Süütuse presumptsiooniga kaasaskäivaks põhimõtteks on ka igaühe õigus ennast mitte süüstada ehk õigus mitte olla kohustatud oma süütust tõendama.

On riigi asi süüdistus formuleerida, esitada ja tõestada. Inimese otsustada on, kuidas ta käitub, kas vaikib või räägib ja argumenteerib ja tõestab niipalju, kui antud staadiumis ja olukorras vajalikuks peab. Sest see kõik on ju alles esialgne – väide, kahtlustus, mis võib põhineda valeväiteil, ekslikul infol või on tõendamatu või võib olla ka seaduslik.

Mis meil toimus? Tagasiastumist asuti nõudma juba siis, kui kahtlustus, rääkimata süüdistusest, ei olnud veel isegi formuleeritud. Küsime, kuidas saab inimene, või antud juhul ka erakond, end kaitsta, kui ta ei teagi veel, milles ja millele tuginedes teda süüdistatakse. Õigusriigis asjad niimoodi ei käi.

Demokraatliku võistleva õigusemõistmise üheks printsiibiks on ka auditur et altera pars ehk kuulakem ära ka teine pool. Seni on olnud hoiakute ja arvamuste aluseks ühe inimese väited, mida on a priori tõeseks peetud ja vastavad hoiakud kujundatud.
Teise poole argumentidele on vähe tähelepanu pööratud. Meil on kohustus aga mõelda ka sellele, mis saab siis, kui ühe isiku esitatud väited alusetuiks või tõendamatuiks osutuvad ja kogu asi kohtus kokku kukub. Kes võtab vastutuse ja keda me siis tänitada võtame ja  hukkama hakkame?

Demokraatliku ja tsiviliseeritud elukorralduse juurde kuulub põhimõtete austamine ja protseduuridest kinnipidamine. Kui kord on alustatud kriminaalmenetlust, siis tuleb olla ettevaatlik stigmatiseerimisega ja kannatlik tulemuste suhtes ning lasta õigussüsteemil meie kõigi poolt heakskiidetud reeglite alusel oma tööd teha ja tulemus ette näidata ning tõestada.

Nn poliitiline vastutuse võtmine on esmajoones selle otsustada, kes seda vastutust kannab. Poliitiline vastutus võib eelneda õiguslikule vastutusele siis, kui keegi on tabatud «suitseva püssiga» sündmuskohal. Kuid sellises vastuolulises asjas, mis rajaneb ühe isiku väidetel, kes mingil seletamatuil asjaoludel ootas ligi kaks aastat ning otsustas siis pöörduda mitte asjakohaste institutsioonide, vaid meedia poole, on poliitilise vastutuse eelduseks õigusliku menetluse lõpuleviidus või jõudmine vähemalt teatud lõpetatuse järku.

Kui siis ilmneb, et kahtlustatu menetluslik staatus ja täidetav ametikoht ilmsesse konflikti satub ning on takistuseks ausale ja õiglasele õigusemõistmisele, tulevad päevakorda järgmised sammud. Pidagem meeles sedagi, et kohtus on maksvad siiski täpne õiguslik kvalifitseerimine, sellele põhinev argumenteerimine ja tõendid, mitte hoiakud või soovmõtlemine.

Kui erakondade rahastamist ja selle kontrolli saab paremaks teha, siis tuleb seda teha. Selleks paluski põhiseaduskomisjon konkreetseid ettepanekuid, ning seniks võikski ehk rohkem sellele kui emotsioonidele ja hoiakutele kontsentreeruda.

Imestama paneb see, et kellelegi ei tee muret juhtum (tõene?), mis meediastki läbi käis, kus kaks Kääriku kandi töötut meest tegid sajatuhandese annetuse erakonnale. Tol korral praegusega võrreldavat ametlikku reaktsiooni ei järgnenud. Miks?

Kellelegi ei näi muret tegevat ka see, et kahe juhtiva erakonna kogu andmebaas, sh liikmeskond, kõned, strateegiad, isikuandmed, kirjavahetus, kontaktid jne jne on jõuametkondade käes ja kasutuses.

Küsiks, kas seda kõike on vaja selle kriminaalasja uurimiseks? Minu vastus on, et kindlasti mitte. Või millise õigusliku alusega on tunnistajate (!) pangakonto andmete kogumine ja sellekohaste küsimuste esitamine nende ülekuulamisel, ja kuidas sobitub see põhiseadusliku eraelu kaitstuse põhimõttega.

Kas me oleme kindlad, et seda informatsiooni ei kasutata poliitiliseks manipuleerimiseks, poliitika ja selle tegijate mõjustamiseks, ehk isegi šantažeerimiseks?

Tahaks loota, et ei, kuid kindel ei ole. Viimase aja üksiknäited (info tilgutamine, Simm, Dressen, Põder, maadevahetus) ja ajalooline kogemus Nõukogude ajast just ei julgusta. Ka Nõukogude ajal ajasid õiguskaitseorganid mäletatavasti alati «õiget asja», vähemalt endi arvates. Informatsioon on võim ja selle koondumine ühte kohta väärib tähelepanu.

Võiksime mõelda ka sellele, kas ehk mõne välisriigi luureteenistus ei rakenda kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, et need andmebaasid enda kätte saada. Ning seejärel kasutada oma huvides ja eesmärkidel.

Anvar Samost, Postimehe vastutav peatoimetaja:

Ma ei ole väitnud, nagu oleks süütuse presumptsioon rakendatav «ainult n-ö horisontaalsetes ehk isikutevahelistes suhetes». Igaüks võib selles veenduda, lugedes 6. ja 7. augusti Postimeest.
Kommentaaris, millele Rait Maruste viitab, osutasin, et Reformierakond räägib süüst ja eelkõige vastutusest selle kitsas juriidilises tähenduses, Kristen Michali juhtumis on aga tegemist laiema küsimusega.  

Maruste vastuse avaldamine on siiski vajalik kahel põhjusel. Esiteks ei tohi jääda muljet, nagu jätaks ajakirjandus enda vastu suunatud kriitika avaldamata. Teiseks ja veelgi olulisemaks põhjuseks on, et Maruste kirjutis valgustab valitsuse juhterakonna väärtushinnanguid ja maailmapilti.