Kujutlege järgmist asjade seisu: Saksamaa selg on vastu seina. On vaid aja küsimus, millal Berliin avab rahakotirauad, et lunastada lõunariigid nende võlgadest – vältimaks omaenese majanduse kokkukukkumist.
Ahto Lobjakas: mis siis, kui Merkel blufib?
30. august 2012, 11:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõlab nagu halb ulmestsenaarium. Aga midagi sellist koorub karmi loogikaga kahest sellenädalasest Der Spiegeli loost. Kui loogika on pädev, pööratakse vähem kui poole aastaga pea peale meie arusaam eurotsooni kriisist ja selle lahendustest.
Esimene lugu on Eestiski tähelepanu saanud teade, et Angela Merkel üritab kiirelt läbi suruda uut Euroopa Liidu aluslepet. Kesksel kohal oleks eelarvedistsipliini ankurdamine kohtulikult siduvasse vormi.
Teine asitõend pärineb (jälle) kolumnist Wolfgang Münchault. Eile kirjutas Münchau Spiegeli veebisaidil, et Berliinis on mõistetud, et Merkel on riigi nurka mänginud: euro lagunemine tähendaks majanduslikku katastroofi. Uuest Saksa margast saaks eks-eurotsooni kalleim valuuta ja Saksamaa ekspordivõimsusest jääks järele kuiv plekk.
Saksamaa jääks lisaks ilma ligi triljonist eurost, mis talle võlgnetakse nn Target 2 süsteemis, mis hoolitseb selle eest, et Kreeka, Itaalia, Hispaania jt eurotsooni riikides ringleks piisavalt sularahaeurosid sõltumata rahvusliku rikkuse seisust. Praegu on need eurod Euroopa Keskpanga bilansis, eurotsooni lagunedes muutuksid need (sisuliselt) Bundesbanki kahjumiks.
See on olukord, resümeerib Münchau, millest Saksamaa partnerid on teadlikud. Teisisõnu, Saksamaa on «šantažeeritav». Ta ei saa endale mingil juhul lubada eurotsooni lagunemist ja peab varem või hiljem leppima võlgnike väljalunastamisega inflatsioonilise (ehk Saksamaa rikkust sööva) rahatrüki ja võlgade otsese või kaudse kärpimise kaudu.
Turuloogika eeldab ammu, et Ladina-Euroopa võlakirju on mõtet osta ainult eeldusel, et eurotsoon need välja lunastab. Münchau mõttekäik on originaalne poliitiliselt. Merkeli sise- ja välispoliitiliselt väga riskantne kiirustamine omandab mõtte, kui eeldada, et tegemist on meeleheitliku katsega osta poliitilist kindlustust vältimatute rahaliste kaotuste minimeerimiseks.
Kui Münchaul on õigus, võib kogu lugu võtta tragikoomilise pöörde. Berliinil tuleks väljapressijatega pidada läbirääkimisi nõrgema positsioonilt. Kusjuures aeg töötaks Ladina-Euroopa (ja Kreeka) kasuks: mida hullem on kriis, mida väiksem on investorite usaldus Hispaania, Itaalia jt majanduste vastu, mida kõrgemad on nende laenuintressid ja võlakoormad, seda tugevamas positsioonis nad on. Sest euro kollaps oleks Saksamaa jaoks katastroof.
Unustage nn moraalirisk (oht, et abiraha vähendab Lõuna-Euroopa jaoks mõtet oma rahandused-majandused joonde ajada). Tere tulemast moraalne must auk. Miks peaks poliitikud Ateenas, Madridis või Roomas üldse end vaevama kärbete ja kasinusega?
Kui Merkel blufib, kukuks kokku ka Eesti valitsuse ESMi idealistlik kaitsestrateegia. Eelarvedistsipliinita oleks iga uus laen sisuliselt mahavisatud raha. Riigikogule olulisema otsusepädevuse andmisest võib nii valitsuse jaoks poolkogemata saada kasulik stopper ja viigileht. Soomel tema vabamates valikutes tekiks tõsine mõttepausi koht.
Muidugi on alati võimalik Saksamaa topeltbluff. Pöörete tõustes võib Merkel kukkuda ja tema asemele tõusta mõni vähem euroopalik poliitik, kelle jaoks poliitiline kiusatus kaalub üles majandusliku ratsionaalsuse ning kes laseb väljapressijad (ja eurotsooni) lihtsalt allavett.
Kaardid võib segi lüüa ka Saksa põhiseaduskohus
12. septembril oma ESMi-otsusega.