/nginx/o/2009/01/29/125108t1h520f.jpg)
Juhtkiri: tiiger hüppas
/nginx/o/2009/01/29/125108t1h520f.jpg)
Triibulise kaslase nimega hüpe tõi Eestis interneti inimeste juurde ja valitsuse internetti. Esitame maksuametile e-deklaratsioone, talitame netipangas, kommenteerime uudiseid, uurime rate’is sõprade pilte.
Paraku paistab, et tiiger on pärast esimest sööstu väsinud ja end edasi kargamise asemel ehteestilikus lepavõsas kerra tõmmanud.
Nüüd pole küsimus enam niivõrd selles, mida tahaksime internetis teha, vaid mida me üldse tahame teha. Kui meie mõttelend ja sellest tulenevalt tegevused piirduvadki lihtsamate rahaasjade õiendamise või esimese emotsiooni väljaelamisega mõne uudise peale, pole viga internetis, vaid fantaasia ja tahtmise puudumises laiemalt.
Probleemide peegelpilti näitab Eesti Inimarengu Aruanne. Erasektor pole tehnoloogiat konkurentsieelisena ära kasutanud. Tõelist e-osalusdemokraatiat pole Eestis sündinud. Vanemad ei oska jälgida, kas lapsed ikka internetis turvaliselt tegutsevad jne. Peegli mõte pole nukruse tekitamine, vaid adekvaatne tagasiside, et saaks pea ära kammida ja näo puhtaks pesta.