Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Margit Timakov: nagu paneks sportlased lauluhääle järgi ritta!

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Alo Raun
Copy
Artikli foto
Foto: Lennart Rikk

Eesti Õpetajate Liidu juht Margit Timakov kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et koolide riigieksamitulemuste põhjal pingeritta panemine näitab, et me väärtustame ikkagi faktiteadmisi – seda, mida kooli juures enim kritiseerime.

Riigieksamite järgi koolide reastamine on nagu lauluhääle järgi spordimeeskonna komplekteerimine. Päris täpseid tulemusi see küll ei anna, aga kui on vaja meeskond kokku saada, siis midagigi tuleb ju ometi aluseks võtta! Järjekorranumbreid on ju palju kergem mõista kui erinevate tugevuste ja iseärasustega arvestada.

Kas see on aga õige? Kõik oleneb taustsüsteemist ja eesmärgist. Kui me ei suuda mõista või mõtestada hariduse sisu, siis olemegi kinni statistiliste keskmiste määramises, unustades suures reastamise tuhinas, kas ja millise mulje ning mõju jätab see alateadlikult(ki) lastele, vanematele, õpetajatele, koolijuhtidele, haridusametnikele, hariduse sõpradele, kõrvalseisjatele.

Küsides spordiinimeste käest, miks sedasi siis arvestatavat võistkonda kokku ei saa, oleks kindlasti vastus ühene – nii lihtsalt ei tehta!

Põhjuseid koolide riigieksamitulemuste järgi reastamise absurdsuseks nimetamises on mitmeid: 1) lähtepunkti unustamine, 2) pildi komplekssusega mittearvestamine, 3) eksamite sisu ehk faktipõhisuse tunnustamine.

Õpilaste, nii nagu kõikide inimeste, tasemed on erinevad – andekas laisk võib saavutada kerge vaevaga sama, mis keskmiste võimetega usin ja töökas.

Arvestades vaid keskmist punktisummat, ei arvesta me sellega, palju inimesi seda eksamit sooritas või milline oli nende tase õpingute alguses.

Me unustame avalikult õpetaja töö, õpilase pingutused, kooli traditsioonid ja õhkkonna, kogukonna panuse. Kuid mis peamine, me näitame, et väärtustamegi faktiteadmisi, just seda, mida kooli juures enim kritiseerime.

Tänased riigieksamid ei mõõda ju riikliku õppekava üldosas saavutatud pädevusi ehk siis seda, kuivõrd inimeseks sa kooli lõpuks kasvanud oled, vaid seda, kas suudad mäletada üht või teist konkreetset fakti.

Kindlasti näitavad eksamitulemused midagi kõikide osapoolte kohta. Kas just aga õpivõimet, andekust, motivatsiooni, toetust, analüüsivõimet või töötahet, see on kaheldav.

Kindlasti oleks nii õpetajale kui koolile sooritatud eksamitööde tugevuste ning nõrkuste analüüs oluliseks tagasisideks tehtud tööst – nii sügavale me aga kahjuks hetkel ei lähe.

Ja kui me hakkame vaid riigieksamite tulemuste põhjal koole sulgema, näitab seegi, mida hariduses väärtustame.
 

Tagasi üles