Vene sõdurid tanki juures.

FOTO: AP / Scanpix.

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse nooremteaduri Kaarel Kaasi kommentaar
president Dmitri Medvedevi tänasele teatele
Vene armee peagi algavast ümberrelvastamisest.

Kaarel Kaas

FOTO: Pm

Kaitseministeeriumi laiendatud kolleegiumil antud «käsul» armee ümberrelvastamiseks puudub tegelikult iseseisev uudisväärtus, sest relvajõudude kohe-kohe algavast ümberrelvastamisest on Venemaal pea lakkamatult räägitud juba alates aastatest 2005-2006. Toona andis selleks alust president Vladimir Putini ja kaitseminister Sergei Ivanovi tandemis kehtestatud riiklik relvastusprogramm aastateks 2007-2015.

Uut relvastust on selle programmi raames Vene armee tavavägedesse aga jõudnud minimaalselt. Tankide ja muu soomustehnika (soomustransportöörid ja jalaväe lahingumasinad) kogustest on piisanud aastas vaid kolme-nelja pataljoni ümberrelvastamiseks. Muidugi on seegi teatav edasiminek, sest ajavahemikus 2000-2007 said Vene maaväed üldse kokku kuni 90 tanki T-90 ehk kolme pataljoni ümberrelvastamiseks piisava koguse.

Eelmise aasta lõpus meediasse tilkuma hakanud informatsioon uue riikliku relvastusprogrammi kehtestamise kohta ning pea täielik vaikus seni kehtinu osas lubab oletada, et 2007-2015 aasta programm on Moskva võimukoridorides vaikimisi läbikukkunuks tunnistatud. Väljapääs täbarast olukorrast leiti aga eht-bürokraatlikul moel: eelmise programmi elluviimist takistanud vigade kõrvaldamise asemel kehtestatakse lihtsalt uus dokument uute tähtaegadega ning vaikitakse eelmine surnuks.

Osalt on see muide mõistetav, sest vigade kõrvaldamine nõuaks süsteemseid muudatusi ning seda mitte ainult Vene kindralstaabis, kaitseministeeriumis, armees või sõjatööstuskompleksis vaid riigihalduse toimimise põhimõtetes, majanduse struktuuris ja ühiskonnas laiemalt.