Koolide edetabel, riigieksamite tulemuste põhjal koostatud, on kriitika surve all kooldunud aastatega hädatabeliks: selle ühekülgsuse pärast kurdavad õpetajad, pahandavad vanemad, seda laidavad ka õpilased ise. Ja põhjusega: ehk on ägedamate kriitikute öeldus, et Eesti koolivõrgu hädade põhjuste hulgas on oma roll mängida ka tolsamal kooliaasta alguses ilmutataval koolide pingereal, terake ka tõtt. Juba tekkinud koolide kihistumist see ei leevenda, vaid pigem toob suurema ettevalmistusega koolieelikud tunglema just nimekirja tipus olevate koolide uste taha.



See omakorda annab kihistumisele hoogu juurde: on selge, et paremini motiveeritud õppuritest on kergem vormida edukaid gümnaasiumilõpetajaid, kuna õppimisharjumus on üks olulisematest nurgakividest, millele hea haridus rajatakse.

Kuid hoolimata kogu sellele hindamissüsteemile osaks saanud kriitikast ei saa eitada, et edetabel kirjeldab meie koolisüsteemi olukorda. Tõsi, see ei ole ainus võimalik kirjeldus, kuid see ei tee teda iseenesest veel valeks. Muud koolide headuse hindamise viisid ei ole riigieksamite kõrvale piisava kindlusega tõusnud. Ehkki need on olnud samuti argumenteeritud ja rajanevad olulistel alustel: näiteks on haridus- ja teadusministeeriumi tellimusel valminud kõiki eesti ja vene õppekeelega gümnaasiume hõlmav uuring, mis võrdleb selle sajandi Eesti gümnaasiumilõpetajate palgataset, aluseks maksuameti andmed.

Samavõrra väärib rakendamist õpilaste endi pakutud hindamismeetod, mis arvestaks koolide headuse hindamisel ka muid, pehmemaid väärtusi: koolis valitsevat õhkkonda, huvitegevuse võimalikkust, õpilaste omavahelisi suhteid, õpilaste koolirõõmu. See viimane on vast üks märkimisväärsemaid kriteeriume olukorras, kus Eesti õpilased paistavad silma koolirõõmu puudumise ja suure õppestressi poolest.

Kuid ehkki ideedena head, ei ole need muud koolide hindamiskriteeriumid ometi saanud piisavat positsiooni, et tõusta riigieksami tulemuste alusel tehtava edetabeli kõrvale seda täiendava alternatiivina. Seega võiks öelda, et probleem ei ole mitte selles, et lõpueksamitulemuste toel koostatud koolide edetabel olemas on, vaid pigem selles, et teisel, võib-olla õiglasemalt koostatud ja ehk isegi tähtsamaid kriteeriume arvesse võtvatel edetabelitel ei ole avalikkuse silmis veel piisavat kaalu, et sellega konkureerida. Probleem algab sealt, kus üks tegelikkuse kirjeldamise viis saab nii valdavaks, et selle kõrval ei nähta enam teisi võimalikke.

Siit saab teha olukorra lahendamiseks ühe järelduse: nende hääl, kes on veendunud, et riigieksamitulemused ei ole ainus ega ka mitte peamine kriteerium koolide headuse hindamisel, tuleb selgemini kuuldavale tuua. Seni kuni meil ei ole arvestatavaid alternatiive, peame leppima sellega, et iga kooliaasta alguses seisame silmitsi ühe võimaliku hindamismeetodiga. See ei ole ainus võimalik, kuid on parim, mis praegu pakkuda on.