Shmuel Kot.

FOTO: SCANPIX

Eesti pearabi Shmuel Kot ütles intervjuus Sigrid Kõivule, et on mõistetamatu, miks räägitakse Euroopas Iisraeli valitsuse poliitikast nii palju ja kriitiliselt, kui Euroopal endal on rohkesti probleeme.

Uuringud näitavad, et Eesti on kõige vähem religioosne riik Euroopas. Kas olla usujuht sellises riigis on kerge või raske?

Eestlased tahavad igal pool esimesed olla, aga seda tahavad kõik rahvad. Kui me räägime usust, siis mina sellega ei nõustu. Traditsiooniline religioossus rajaneb usul, et on olemas kõige Looja. Ma usun, et peaaegu 99 protsenti Eesti inimestest usub Jumalasse. Vaadake, kuidas reageeritakse: kui midagi juhtub, ütlevad eestlased «oh jumal», kui midagi läheb hästi, öeldakse «jumal tänatud», öeldakse ka «kurat», ja see on sama mündi teine külg.

Paljud usuvad, et keegi on selline või teistsugune, sest ta on sündinud, näiteks, septembri lõpus. See tähendab, et millessegi, maapealsest kõrgemasse usutakse, küsimus on, kuidas seda nimetatakse.

Mis aga puudutab seda, kuidas religioon mõjutab inimeste igapäevaelu, siis selles osas on Eesti vist tõesti Euroopas esimene. Mina pean seda probleemiks, sest Jumalasse uskumine, Jumala juhised muudavad elu rikkamaks. Ning ka vabamaks ja lihtsamaks – Jumala seatud reeglid ei ole inimese ahistamiseks, vaid valikute lihtsustamiseks. Aga kui reegleid järgitakse valikuliselt või need puuduvad, siis muutubki kõik väga keeruliseks.

Toon lihtsa näite. Me kasutame internetti, oleme Facebookis jne. See on suurepärane, tehnoloogiast on väga palju abi. Ja imelihtne – vastused, meelelahutus, ideed on paari lihtsa näpuliigutuse kaugusel.
Aga juutidel on üks vaba päev – sabat, laupäev. Me ei kasuta sel päeval internetti ega vaata televiisorit. Me pole näoraamatus, vaid näoga raamatus. Me ei kasuta sel päeval isegi lifti ja mina näiteks elan kuuendal korrusel.

Ülemöödunud nädalal oli Eesti ja Iisraeli korvpallikohtumine. Mina seda vaadata ei saanud, sest sabat kestab päikeseloojangust päikeseloojanguni. Iisraelis oli sabat juba läbi, Eestis see veel kestis.

Tundub tüütu? Tegelikult on see imeilus kingitus – üks päev nädalas olla iseendaga või oma perega, käia jalutamas, rääkida olulistest asjadest lähedaste sõpradega, minna sünagoogi palvetama. Sabati juurde kuulub ühine suur söömaaeg (ka see valmistatakse ette eelmisel päeval). Kui pole otsest ohtu elule või tervisele, siis keegi isegi ei helista.

Elada üks päev ilma tehnoloogiata – mina isiklikult soovitaksin seda kõigile inimestele, mitte ainult juutidele. Ja kui kord nädalas tundub esialgu liiga õudne, siis võib sellist päeva alguses pidada näiteks kord kuus: mitte vastata telefonile, mitte olla internetis, mitte vaadata televiisorit. Selle asemel otsida, mis inimese ümber on, ja ma kinnitan, et seal on palju huvitavat.

Nii judaismis kui islamis on oma kindlad reeglid. Olles Eestis vähemuses, kui hõlbus on igapäevaelus neist kinni pidada? Näiteks: põllumajandusministeerium on algatanud ELi nõukogu määruse juurutamiseks seadusemuudatuse, mis keelaks loomade uimastamata tapmise. Samas on luba selliseks toiminguks kümne aasta jooksul taotletud ainult kaks korda. Kui suur see probleem siis üldse on?

Kahe ilmasõja vahele jäänud ajal oli Eestis igas juudi kogukonnaga linnas üks šohet – õpetatud mees, kellel on õigus tappa loomi vastavalt juudi seadustele. Nõukogude Liidus keelati see loomulikult täiesti. Ma tean inimesi, kes läksid Riiga, ostsid seal kana, see tapeti koššer-nõuete kohaselt ja toodi siia tagasi. Kõik see oli muidugi ebaseaduslik.

Kui Eesti taasiseseisvus, kehtestati usuvabadus ja me saime jälle vabalt oma usku praktiseerida, nõuded toidule sealhulgas. Kahjuks ei olnud inimesed enam harjunud sellist toitu küsima, vaid sõid kõike.
Viimase kümne aastaga on meie kogudus kasvanud, inimesed on hakanud jälle traditsioonide vastu huvi tundma, koššer-toidu vastu sealhulgas. Üldiselt tuuakse selleks liha Eestisse sisse – Leedust, Poolast, isegi Belgiast. Kaks korda oleme me ka siin looma tapnud, kuid see on liiga komplitseeritud, lihtsam on importida.

Juudi traditsiooni kohaselt peame looma tappes pidama silmas kaht väga tähtsat asjaolu: kogu veri tuleb välja lasta ning loom peab olema terve. Kui loom on juba uimastatud, siis ta pole meie jaoks enam terve.
Eesti põllumajandusministeerium on selles suhtes olnud mõistev ning valmis nii meie kui Eesti moslemi kogukonnaga läbi rääkima, kuidas teha nii, et oleksid täidetud meie soovid, samas kaitstud ka loomade õigused.

Probleem ei olegi mitte niivõrd Eesti seadustes, vaid pigem selles, et kui täna keelataks loomade uimastamata tapmine Eestis, siis homme keelatakse see Lätis, siis Leedus jne ning ühel hetkel polegi meil enam mõistlikku võimalust liha hankida, vaid peame selle tellima näiteks Argentinast. Pealegi, ma elan Eestis, mulle meeldib siin ning ma tahaksin, et meil oleks võimalus süüa ka Eesti liha.

Loomade õiguste kaitse on oluline. Näiteks juudi traditsiooni kohaselt, kui inimene tuleb koju ja tal on koer, siis ta peab enne toitma looma ja alles siis võib ise sööma hakata. Ükskõik, kelle õiguste kaitset teostades, olgu selleks usu- või rahvusvähemused, naised, loomad jne, ei saa seda teha kellegi teise arvel. Naiste õigusi ei saa kaitsta laste õiguste arvel. Loomi kaitstes ei saa ära võtta õigust usuvabadusele.

Ma ei usu, et see on eesmärk, aga see, et õiguste kaitset soovitakse laiendada, on loomulik. Ning meie asi on oma õiguste eest seistes osaleda aruteludes ja leida vastuvõetavad lahendused.

Siinkohal ei tohiks asju segamini ajada: looma piinamine või tapmine valu põhjustades religioossetel eesmärkidel – see on probleem. Meie tahame leida viisi, kuidas säilitada nii usklike õigused kui ka loomakaitse eesmärgid.

Toit on meeldiv teema, aga arengud Euroopas üldiselt on palju ebameeldivamad. Rahvusäärmuslased on mitmel pool oma populaarsust kasvatanud. Paralleelselt on kasvanud ka stereotüüpidele toetuv antisemitism. Kas need tendentsid teevad teid rahutuks?

Eks see on alati nii olnud: kui naabril on kõht täis, siis on ka sinul hea olla; kui naabril on muresid, siis on need varsti ka sinu mured. Olukord Euroopas on praegu problemaatiline, aga selle vastu aitab kaks asja. Esiteks, õiguskorra tugevdamine selles mõttes, et inimesed ei astuks üle seadusest. Teiseks – haridus.

Me saame seda nimetada kahte moodi – kas «sõjaks pimeduse vastu» või «valguse toomiseks». Eesti rabina ma arvan – ja usun, et juudi kogukonnad Euroopas on sama meelt –, et sõda pimeduse vastu ei ole meie ülesanne. Kui üks gaasifirma reklaamib end koonduslaagri pildiga, siis me ootame valitsuse reaktsiooni. Meie ülesanne on tuua rohkem valgust ja headust, et pimedus taanduks, ning seda ma teen ka teile intervjuud andes.

Eesti inimesed ei tea judaismist kuigi palju ja meie, juudid, ei taha Eesti inimestele elamist õpetada. Aga me saame end tutvustada, võib-olla õpite teie meilt midagi ja meie teilt. Sest igas kogukonnas on midagi head, väärtuslikku ja seda me peaksime üksteisega jagama.

Mulle üldse ei meeldi, kui antisemitismile hakatakse seletusi otsima, sest seletamine ja põhjendamine tähendab nõustumist. Sellele ei saagi olla mingit seletust.

Euroopas räägitakse Iisraeli valitsuse poliitikast palju ja kriitiliselt. Minu jaoks on see mõistetamatu, et ajal, mil Euroopal endal on nii palju probleeme, muretsetakse olukorra pärast seal. Olukorda Aafrikas või Kuubas ei arutata samasuguse kirega. Nii et millist imet eurooplased Iisraelilt ootavad, oleks minu küsimus.

Põhiline etteheide on palestiinlaste kohtlemine…

Iisraeli olukord ei ole kerge. Antisemitismist me juba rääkisime. Nemad on semiidid nagu meiegi, nii et põhimõtteliselt sugulased. Me oleme sajandeid naabritena elanud ning ajalooliselt ega religioosselt ei ole meil midagi üksteise vastu. Näiteks Eestis teevad moslemi ja juudi kogukonnad koostööd.

Palestiinlased on vihased ja ma saan neist aru – neil pole isegi liikumisvabadust. Paraku, nad teevad seda endale ise. Tänane olukord tekkis alles pärast teist intifada’t ja see on tingitud vajadusest tagada Iisraelis elementaarne turvalisus. Aga nemad on muutunud järjest radikaalsemaks, kuni selleni välja, et isegi nende haridusprogrammid sisaldavad Iisraeli-vastasust. Nii et me mõistame neid, kuid meil ei ole valikut. Ja me palvetame kolm korda päevas rahu eest.

Väga mugav on istuda ja rääkida Lähis-Ida olukorrast, Venemaa poliitikast, Süüria kodusõjast, USA presidendivalimistest. Oma probleemidele lahendust otsida on palju keerulisem.

Ma räägin ühe loo. Isa on oma haige lapsega kodus ja laps tahab kogu aeg midagi. Aga isal pole aega. Nii ta võtab maailmakaardi, lõikab selle tükkideks ja ütleb lapsele: «Pane tükid kokku.» Ise arvab, et nüüd on kolmeks tunniks rahu majas. Laps tuleb veerand tunni pärast ja ütleb: «Sain valmis.» Isa ei usu: «Nii ruttu, terve maailm?» «Jah,» vastab poiss, «see oli lihtne – pildi teisel pool oli inimese nägu.»

Loo moraal on see, et tervet maailma parandada on võimatu. Aga kui me tõepoolest tahame muuta maailma paremaks, siis tuleb alustada endast.

Mida me Eestis võiksime parandada?

Te võiksite rohkem naeratada. Seda on lihtne teha, kui päike kogu aeg paistab, aga siin ei juhtu seda kuigi sageli. Kui te oleksite üksteise suhtes sõbralikumad, naeraksite rohkem, oleks maailm juba parem paik.

Efraim Shmuel Kot
•    Sündinud 1977. aastal Jeruusalemmas. Tema vanaisa on sündinud Leedus, emapoolne perekond elab Iisraelis juba üheksandat põlve.
•    Hariduse omandanud Iisraelis ja USAs, töötanud juudi kogudustega Peruus, Boliivias ja Ecuadoris.
•    2000. aastal ordineeritud rabiks ja Eesti pearabina ametis sama aasta lõpust. Ta on esimene ametlik rabi Eestis pärast Teist maailmasõda.
•    Shmuel Kot on abielus ja tal on kaheksa last.