Neeme Korv

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Olen augustis mitu korda sõitnud Tallinna ja Tartu vahet. Bussiga. Nii olen leidnud end ka Sebe uhiuuest n-ö multimeediabussist, mis on Eesti kahe suurema linna vahele liikuma pandud. Kes veel ei tea, siis neis on iga istme seljatoes puuteekraan, sisuliselt tahvelarvuti, mis võimaldab surfata internetis, vaadata telekanaleid ja filme, jälgida teekonna edenemist jne.


Busside uuendamine oli vähemalt osaliselt tingitud turuolukorrast. Nimelt tõotab reisirongiliiklus (ja üleüldse suhtumine rongi) lähiaastail dramaatiliselt muutuda. Uued rongid astuvad pika sammuga välja ajast, mis bussinduses on juba ammu unustuste hõlma vajunud. Ega vist keegi kujutaks ette mitmetunnist reisi nõukaaegse bensiinihaisuse LAZiga, isegi kui selles oleks interneti püsiühendus ja kliimaseade. (Pigem on tõenäoline, et «lvovikat» ei mäletata või ei teata.)

Järjest odavneva tehnoloogia tingimustes pole netiekraanid bussides midagi müstilist, ka ei pea ma end inimeseks, kes iga ettejuhtuva vidina peale paduvaimustusse satub. Ometi tekitasid juba paar sõitu tunde, et need bussid toovad põhimõttelise muudatuse. Eestis on enam kui 70 protsendil leibkondadest mingi netiühendus, aasta-aastalt kasvab arvuti ees veedetud vaba aeg, ka navigatsioonisüsteem (GPS) autodes pole kuigi haruldane. Ent innovatsioon ei pruugi ju ilmtingimata seisneda millegi revolutsiooniliselt uue leiutamises.

Pole kahtlust, et just niisugustes lahendustes nagu kõnealune buss peitub see salakaval nõks, mis pöörab inimesed näoga ühistranspordi poole. Sisetunnet kinnitab juba siin-seal suhtluskeskkondades kõlanud reisijate vali kriitika, et kui lubatakse teatud teenust, peab see ka kvaliteetselt toimima. (Veendusin isegi, et telepilt oli paiguti hangunud ja «ruuduline».)

Muidugi ei ole multimeediabusside olemasolu Eesti ühistranspordis suurim probleem. Peamine häda peitub ebaefektiivses liinivõrgus, mis ei võimalda inimestel ühistransporti töölkäimiseks ja muude igapäevaste käikude tegemiseks kasutada, tühjad liinid aga kõrvaldatakse reisijate puudusel. Siiski osutab bussiinnovatsioon sellele, et igas mõttes täiuslikum teenus on see, mis mõjutab lõpuks inimeste käitumist.

Nimelt sellest tulnuks ammu lähtuda ka Tallinnas ja Harjumaal, kus poliitilise vastasseisu tõttu all-linnas ja Toompeal on aastate jooksul raisatud hulk avalikku raha, selle asemel et mõelda, kuidas okupatsiooniaegne liinivõrk ajakohastada. Kohalike valimiste aasta künnisel elame paraku endiselt küüniliste survemeetodite ajas, mil rahvast üritatakse ühistransporti tuua hüsteerilise radade ümberjoonimisega ning ühe ja sama riigi kodanike sildistamisega «omadeks» ja «võõrasteks».