Enne viimast rahvaloendust meenutasid selle korraldajad iseseisva Eesti esimese loenduse ajast pärit mõtet, et rahvalugemine annab rahvale silmad – rahvas, kel need andmed puuduvad, ei tunne iseennast.
Siseministeeriumi hallatava rahvastikuregistri kohta võiks öelda «riigi silmad». Just see register annab riigile ja kohalikule omavalitsusele teavet neile seadusega antud ülesannete täitmiseks.
On enam kui selge, et riigi põhiregistris peaks olema kord majas. Kuid nägemisvõimet pole niisama lihtne parandada.
Rahvastikuregistri korrektsus on meie inimvara hindamisel ülisuure tähendusega. Registrivead võivad muu hulgas viidata keerukatele sotsiaalsetele küsimustele. Mullu sügisel šokeeris haridus- ja teadusministeerium avalikkust teatega ligi 3000st «kadunud» lapsest, kes ei täida koolikohustust. Ministeerium võrdles hariduse infosüsteemi kantud õpilaste nimekirja koolikohustuse eas olevate laste arvuga rahvastikuregistris.
Teine oluline rahvastikuregistrist lähtuv probleemide ring puudutab sisse- ja väljarännet. Teadmatusest või hoolimatusest esitamata jäänud elukoha muutmise andmed võivad inimesele ühel hetkel palju ebamugavusi valmistada ning riik jääb hätta vastava poliitika planeerimisel. Mis puudutab poliitikuid, siis võimaldab igasugune segadus näidata asju kas tegelikkusest parema või halvemana.
Kuidas rahvastikuandmete ebamäärasust vähendada? Osa rahvastikuteadlasi on soovitanud rahvaloenduse andmestiku ja rahvastikuregistri omavahel isikupõhiselt ühendada ning neid kahte kogumit siis võrdlevalt analüüsida. Paraku on siin risk põrgata vastu isikuandmete kaitse müüri.
Öeldakse, et rahvas hääletab jalgadega. Enamasti öeldakse seda ülekantud tähenduses, kuid näiteks haljasaladel toimub see sõna otseses mõttes. Võid teha kuitahes kenasti sillutatud kõnnitee, ent kui see on tehtud ebaloogiliselt, tekivad sinna omaalgatuslikud jalgrajad. Neil kõndijat võib hurjutada või isegi karistada, ent inimeste käitumist sellega ei muuda. Aitab see, kui selgitada välja, miks rada üldse tekkis.
Niisamuti tuleks läheneda ka probleemile, miks ja kuidas tekivad rahvastikuregistrisse tõele mitte vastavad andmed.
Seesugune analüüs võimaldaks hüvede (koolikohad, toetused, soodustused jms) nimel skeemitamist kui mitte vältida, siis vähemalt mõistlikul määral piirata.
Ilmselt ei lasu kogu süü kõnealusel juhul vigurdavatel kodanikel, vaid ka loidudel omavalitsustel, kellele praegune olukord näib kohati kasulik olevat. Siin tuleks siiski leida lahendus, võimalik, et mõnel juhul ka põhiosas vana seadust kohendades.