Toomas Laigu: ühe töötu noore lugu

Toomas Laigu noortefoorumi «101 last Toompeale» asespiikrina. Ta on olnud ka peaminister Andrus Ansipi töövari. Foto: Mihkel Maripuu

Töötu noor Toomas Laigu kirjeldab Postimehe arvamusportaalis enda tagasilööke nii töötukassas kui firmade juures, kuid ei soovita ometi noortel saatusekaaslastel meelt heita.

Olen lõpetanud Hugo Treffneri Gümnaasiumi 2011. aastal ning reisinud ja kulgenud seitse kuud Aasia hullumeelsetes riikides.

Pärast gümnaasiumi tundsin, et minu koht pole veel ülikoolis ja võtsin ennast töötuna arvele. Tööotsijana oli mul võimalus võtta aeg maha ning oma senistele tegemistele tagasi vaadata, suunata oma energia just nendele tegevustele, mida ma oma tulevikus näha soovisin.

Esimest korda töötukassa uksest sisse jalutades olin ma lihtsalt toetuse peale maias ega olnud väga suurte ootustega leidmaks endale töökohta. Leidsin ennast suurele alandusele silmitsi seisma kõndimas.

Minust ei huvitutud piisavalt

Ma ei saa küll rahul olla kõikide oma konsultantidega, kes mind reaalselt küll väga ei abistanud. Minu noorteorganisatsioonide kogemus tehti kohe maatasa kui nullkogemus, mille kirjeldamine CVs ei annaks just eriti palju juurde ning millele ma edutult mitu korda teravalt vastu vaidlesin.

Ootasin vist rohkem personaalset toetamist ja konkreetsemaid soovitusi, kuid sain pigem üldist töötu tutvustusteksti.

Siiski pean tõdema, et mind ei sildistatud kui väärtusetut ja mõttetut noort, kes õppima pole läinud ning laiskusest tööl ei käi.

Viimase kahe kuu jooksul käisin ma kolmel tööintervjuul, mis olid mulle väga suureks ja oluliseks kogemuseks, sest pidin valmistama ette nii motivatsiooni- ja kaaskirja kui ka mõne loovama ülesande.

Samas väga rahul ei saa olla intervjuu tagasisides, sest eriti noortel tööotsijatel on vaja konstruktiivset ja arendavat tagasisidet, et ennast paremini tundma õppida ja uutes tööotsingutes edukamalt osaleda.

Ma tundsin selgesti, kuidas eitavate vastuste garneeringuks oli tööandjate teatud määral üleolev alatoon, mispärast uuele tööle ma just kandideerima esialgu ei tõtta küll.

Töötule vaadatakse ülevalt alla

Kõige ebameeldivam oli mul endal öelda küsijatele tuttavatele, eriti sõprade keskel, et olen hetkel töötu ja elan oma vanemate kulul. Tunnen, et vastav sotsiaalne staatus on alandav ja pigem vaadatakse noort töötut kui elus mitte hakkama saavat ja lihtsalt saamatut inimest, sest «miks sa, noor, ei õpi õige».

Kas noorte peamine siht peaks olema ikka ja ainult akadeemiline kõrgharidus, mis meile vaid paberil suure tõestusmaterjali pakub, või peaks üldistuste asemel konkreetselt indiviidi kogemusi ja motivatsiooni arvestama?

Elus on ikka perioode, kus tuleb vaadata endasse ja oma karjäärile perspektiivselt, kaaluda tulevikuvalikuid õpingutes. Nii läksin minagi pärast gümnaasiumi välismaale pikemaks ajaks reisima ja maailma avastama, et enda tahtmistes ja võimetes selgusele jõuda.

Olen soovitanud sama mitmele sõbrale, sest usun kindlalt, et see kogemus tasub terveks eluks ära.

Reisides kaugel eemal õppisin tundma just ennast, eriti olukordades, kus pole võimalik oma tuppa teki alla pugeda või puuduvad tavalised esmatarbekaubad ja viha lausa purskab tervest kehast välja.

Meie maailm võib keerelda küll ümber iseenda, kuid viibides ühiskonnas tuleb osata elada mitmete tuhandete inimeste kõrval ning seega tunda ennast ja oma tahtmisi.

Juhtimiskogemus ei maksa

2010.-2011. aastal juhtisin ma pea saja tuhande euro suuruse eelarvega organisatsiooni, Eesti Õpilasesinduste Liitu, ning nüüd pole tööandjad kindlad, kas ma saaksin mõne väiksema vastutusalaga tööülesandega hakkama.

Juhtisin iga päev 20-liikmelist aktiivsete noorte gruppi ning vastutasin üldisemalt terve organisatsiooni arengu ja kogu huvigrupi poliitika eest.

Usun, et minu kogemused meediaga suhtlemisel, erinevate väiksemate meeskondade juhtimised ja suurte sündmuste korraldamised oleksid suur eelis tööle kandideerides, kuid praktikas see nii pole.

Selgub, et need tugevused on vaid näivad – reaalselt toetavad tööotsijat vaid varasemad kogemused sarnasel maastikul, ei midagi muud. Jällegi üldistades. Ma ei mõista tõepoolest, kust tuleb tööandjate kitsarinnalisus ja suhtumine, et noori tööpositsioonidele ei usaldata.

Ise tööandjaks?

Töötuna arvel olles sain suurepärase võimaluse osaleda ettevõtluskoolituses, et oma unistuste firma äriplaan kirja panna ning esimesed sammud astuda. Töötukassa toetusel on võimalik mul hakata iseenda tööandjaks ning palgata ka teisi tegusaid ja pühendunud noori, andmaks oma osa suurele sotsiaalsele äriettevõttele.

Mitmed minu tuttavad töötud noored on hakanud samuti oma ettevõtte rajamise peale mõtlema, sest Eesti tööturg ja pakutavad võimalused nii eneseteostuseks kui ka sotsiaalses võtmes ühiskonna arendamiseks pole just väga soosivad.

Noor ja tahtmist täis töötu pole lihtne olla, kuid igas tagasilöögis on omad võimalused ja nii tekkisid ka minul töötuna suured võimalused – reisida, koolituda või kasvõi puhatagi rasketest õppeaastatest.

Usun, et meie liiga kiire elutempoga maailm ei paku võimalust vaadata enda sisse ega võtta aega maha selle kõige ilu kogemiseks, seetõttu noored – ärge peljake töötuse perioodi, vaid leidke võimalusi enese arendamiseks. Kõik kogemused, nii intervjuudel osalemised kui ka praktikal käimised on väga tarvilikud ja kindlasti väärtuslikud edasistel tööotsingutel.

Soovin vaid südamega mõtlemist oma tuleviku planeerimisel ja värsket vaimu kõikide uute võimaluste märkamisel. Elu toob meieni täpselt selle, mida me oma mõtetega endale tõmbame, seega oleme täpselt positsioonil, kuhu oleme varem ennast mõelnud.