FOTO: SCANPIX

Statistika annab häiret – tänavu kasvas noorte tööpuudus isegi suvel ehk ajal, mil tavaliselt noori ikka ajutiselt tööle võetakse, kirjutab Eesti Noorteühenduste Liidu noortepoliitika nõunik Edvard Ljulko Postimehe arvamusportaalis.

Tema sõnul vajab olukord kiiret reageerimist, sest noorte töötus ei ole «tavaline külmetus», mis möödub iseenesest majanduse nähtamatu käe ja seniste ravivõtete abil.

Noorte seas on tööpuudus kasvanud, seda hoolimata üldise tööpuuduse vähenemisest. Seda suvekuudel, kui hooajatööd võiksid seda hoopis vähendada. Midagi peab tegema teisiti ning ka lahendusvariandid on teada.

Valitsus on seadnud eesmärgiks vähendada noorte tööpuudust 2015. aastaks 15 protsendini ning 2020. aastaks 10 protsendini. See on riigi, ühiskonna ja majanduse jätkusuutlikkuseks äärmiselt oluline eesmärk ning võiks olla veelgi ambitsioonikam. Kahjuks pole astutud selle saavutamiseks vajalikke samme.

Nii tõigi august ootamatu ja hirmutava uudise, et noorte tööpuudus kasvas teises kvartalis 24,4 protsendini, vastupidiselt üldisele tööpuudusele, mis vähenes ja seda vaid 10,2 protsendini.

Selle 24,4 protsendi hulgas ei ole muide mustalt töötajaid ning seal pole ka otsingutest loobunud heitunuid – tegelik olukord on seega numbrist natuke hullemgi, kuigi suhtarvuna noorte hõivatus teises kvartalis ei muutunud.

Pole mõistlik suhtuda sellesse kui tavalisse külmetusse, mis möödub iseeneslikult majanduse nähtamatu käe ja seniste ravivõtete puhul. Lühiajalisest on saanud tihti hoopis teise dünaamikaga pikaajaline töötus. Oodata homme paremaid tulemusi jätkates sama moodi nagu eile – see ei peaks olema meie avaliku halduse definitsioon.

Iga protsendipunkti taga on muidugi terve skaala erinevaid eluteid ja probleeme. Spetsialistina võiksin kirjeldada pikemalt, kuidas erineb noorte tööpuudus olemuslikult ning kaugele ulatuvatelt tagajärgedelt üldisest tööpuudusest.

Paljud noored, kes ei leia Eestis enda kohta, lähevad seda kohta otsima välismaale. Täna Postimehe arvamusportaalis ilmuv Toomase lugu on selgelt keskmisest palju positiivsem – tal on olemas rohkem kogemusi, hea toetusvõrgustik, ettevõtlik meel ja suhteliselt lühike töötustaaž pole jõudnud veel märkimisväärselt enesekindlust murendada. Ja ta on nõus muredest rääkima – erinevalt näiteks sellest noormehest, kes tegi enesetapu, kui ei suutnud enam rahapuuduses enda tüdrukuga koos väljas käia ega neiuga muresid jagada.

See on reaalne elu. Ka lapsevanemad ja vanavanemad satuvad abistamise katsetes tihti ummikusse ning võivad abistamise asemel teha vaimselt raskes olukorras noore elu isegi raskemaks. Nad ei tea, mida peale hakata. See pole külmetushaigus.

Riik pakub noortegarantii

Kõige selle tumeda taustal on tegelikult lahendusvõimalused hästi teada. Euroopa Komisjon ja parlament soovitavad kõigil riikidel võtta kasutusele noortegarantii süsteemi. See tähendab, et üle nelja kuu ametlikult tööta olnud noorele, kes pole suutnud ise või lähikonna abil endale rakendust leida, otsib töötukassa noore ja karjäärinõustaja koostöös sobiva praktika-, töö- või õppekoha.

Seda kõigile noortele, vajadusel rahastades täiendavaid õppekohti ning luues intensiivseid ja mahukaid koolitusprogramme, suunamaks noori otse valdkondadesse, kus on tööjõupuudus. Sest raisatud aeg ning tulevased sotsiaaltoetused ong veelgi kulukamad.

Selleks võib kasutada algul Euroopa rahasid ning see oleks kõigi osapoolte huvides.

Sel sügisel avastavad paljud noored end jälle õppekohata – isegi kutsekoolides on paljudele erialadele konkursid, mõnikord märkimisväärsed.

Muidugi võib ja peakski noor kasutama saadud vaba aega kui võimalust enda arendamiseks ning arenenud ühiskondades on pärast kooli lõpetamist elukooliks vaba aasta võtmine täiesti tavaline.

Aga ühiskonna huvides on pakkuda kõigile meie noortele lõpuks paremad võimalusi kui välismaale minek või elamine arvutimaailmas koos korduvate külastustega töötukassasse.

Ka töötukassa külastuste praegune süsteem tuleks üle vaadata, sest millegipärast ei tea paljud aastaid tööta olnud noored isegi kõigist töötukassa enda juba praegu pakutavatest võimalustest.

Tõsisemate juhtumite korral oleks aga vaja juba tõsisemaid teenuseid – kui ikkagi mõni konkreetne ärevushäire, sotsiofoobia, impulsi-kontrolli küsimus, sõltuvus, kliiniline depressioon, lihtsalt võimetus hommikul tõusta või olematu enesehinnang takistab töö leidmist ja seal üle katseaja püsimist, siis on ka riigi huvides seda noort aidata.

Praegu on tööandja tihti ka poole kohaga psühholoog-kasvataja-sotsiaaltöötaja. Nii kulude kui tulemuslikkuse mõttes tasub töötukassal kaasata ja harida lapsevanemaid, kellel on enamasti tugev motivatsioon aidata. Tasub ka pakkuda grupinõustamisi, kus noored tööotsijad nõustavad ja toetavad üksteist, ning kasutada endisi töötuid ehk kogemusnõustamist.

Kõik need nipid on suhteliselt odavad ja väga tõhusad, mida kasutatakse praegu Eestis äärmiselt vähe – ruumi arenguks on.

Miks ei enneta haridus tööpuudust?

Iga õpetaja, rääkimata haridusjuhist, võiks õppeaasta alguses endalt küsida, millise valmisoleku elus hakkama saamiseks saab iga õpilane tegelikult igast tema tunnist.

Kas ta õpib olema aktiivne, loov, ettevõtlik ja vastutustundlik või on parim oodatav tulemus, et õpilane kuulab vaikselt ja vähemalt enamik täidab ka etteantud töökorraldust (heal juhul)? Kas minu tegevus toetab või takistab õppekava üldpädevuste saavutamist ning kas noore valmisolek iseseisvas elus hästi toime tulla kasvab?

Selles valguses on väga tervitatav haridusminister Jaak Aaviksoo välja käidud idee vaadata värske pilguga üle õppekavad ning eemaldada sealt ebaoluline – jätta rohkem ruumi olulisele. Lastevanemate liit on koguni pakkunud välja selleks sobiva metoodika.

Nii õpilasliit, üliõpilaskondade liit kui ka noorteühenduste liit on juba aastaid rõhutanud, et karjääriõppel peab olema enamikus koolides senisest palju suurem roll – üksikute ürituste ja entusiastlikke õpetajate asemel on vaja süsteemset lähenemist ning kõik koolid peaksid pakkuma õpilastele karjääriõpetuse valikainet.

Vaja on noortestrateegiat

Noorte tööpuuduse ennetamiseks ja vähendamiseks on vaja vaadata probleeme asutuste piiride üleselt.

Hetkel pakuvad noortele töötutele karjäärinõustamist nii töötukassa kui ka Rajaleidja maakondlikud keskused – koostöö nõrkust tõid probleemina välja ka süsteemi hinnanud väliseksperdid.

Meil on «tööturu osakond» sotsiaalministeeriumis, «noorteosakond» haridus- ja teadusministeeriumis ja oma «noorte teemad» enamikul ministeeriumitest, maa- ja omavalitsustest. Neil kõigil on oma roll, aga pole tihti ühiseid arusaamu, nägemust, eesmärke ning soovitud tulemusi.

Haridus- ja teadusministeerium on teinud väga tervitatava ettepaneku luua asutuste piire ületav noortevaldkonna arengukava. Selle «noortestrateegia» alla kuuluksid näiteks karjääriteenused ja noorsootöö tegevused, mille mõte on kasvatada vabatahtlikul ja huvipakkuval viisil noortes eluks vajalikke pädevusi, seda eriti muidu kõrvale jäänud noortes.

Strateegias võiks olla ka noorte ettevõtlushariduse programmid (viimastel andmetel nelja ministeeriumi haldusalas, vist muutub aeg-ajalt) ja koalitsioonilepingu järgi 2014. aastast rakenduv huvitegevuse ringiraha – selles osas liigub hetkel ringi jutt, et pole suudetud kokku leppida, kas see jääb kultuuriministeeriumi või äkki ikka haridus- ja teadusministeeriumi haldusalasse. Mida oligi tarvis tõestada.