Rene Vilbre.

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

Režissöör René Vilbre kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et aja jooksul muutuvad vägisõnad ropemaks, kuid nende kasutamine on laienenud. Filmimees selles traagikat ei näe, sest taoline sõnavara on alati keeles olnud, peaasi, et selle kasutajad ka kaaskodanike kõrvadega arvestaks.

Eks keelekasutus avalikus ruumis sõltubki vanusest ja haridustasemest. Mul omal on kolm tüdrukut kodus (kaks neist teismelised) ja siiani pole kõrv erilisi vängsõnu nende suust kuulnud. Mis ei tähenda, et nad neid ei teaks ja kasutada ei oskaks. Hoovis poisid võtavad muidugi tuure vahel üles.

Kindlasti on roppude sõnade avalik kasutamine on viimase 20 aasta jooksul kasvanud. Demokraatia, vabakasvatus ja sõnavabadus annab võimalused palju kiiremini kätte. Samas väidan, et nõukogude ajal ropendati peamiselt vene keeles, mis annab palju toredamad võimalused kui inglise keele peamiselt üks tüvi, mille ümber põhiliselt keereldakse. Kuna vene keelt enam ei mõisteta, arvan, et eesti keelt on ka ses suhtes palju värvikamalt kasutama hakatud. Ühest küljest kindlasti paljudele kõrve kriipiv, teisest küljest - keel elab ja areneb! Kummaline ongi, et ka leht trükib vabalt ära venekeelse «nahui» aga eestikeelse «t***» punkteerib siivsalt ära! Kas siin pole väikest silmakirjalikku keelevaenulikkust? Oma keele ausad sõnad võiks ajakirjaniku sule läbi arvamusloos siiski kenasti kirjas olla, seda enam, et lugu just neist sõnadest kõnelebki!

Ühiskond koosneb kokkulepitud käitumisnormidest, mis tagavad kodanikule turvalisuse. Mingil ajahetkel kindla sootsiumi survel kujuneb välja käitumisnorm, mis määrab keelele piirid, mida peetakse sündsaks ja mida mitte. Sõna «perse» oli veel sada aastat tagasi kõne- ja kirjakeele tavaline väljend. Nüüd peetakse paremaks «istmik» öelda. «Perse» seevastu kõlab foneetiliselt kahtlemata kenamini!

Eks kõva häälega avalikus ruumis ropendamine kuulu puberteetide täiskasvanuks saamise teele. Mõnel kaob see kiiremini, teisel ei kunagi. Üks häälitseb kõvasti autoratast vahetades, teine vormib vängsõnad luulesse või filmi. Ära nood kuhugi ei kao ja kuuluvad kindlalt keele värvilisuse juurde. Kasutamisõpetus võiks kodanikul muidugi kõrvade vahel olla. Eks need piirid sääb suuresti kodune kultuur ja koolgi. Vaevalt saab ropendamist politseiga piirata. Pigem vannutagu kaunilt eesti keeles kui vaeses inglise keeles. Tore oleks muidugi kaaskodanikega seejuures arvestada

Film või sari iseenesest ju peegeldab teatud kultuuriruumi hetkeolukorda. Teatud karakterile on taoline kõnepruuk omane. Kui see kärpida, ei pruugi näitleja rolliga üldse hakkama saada. Tambet Tuisu karakter filmis «Mina olin siin» vaid vandesõnadest koosneski. Sellise sõnavarata paraku taoline värdjas kommunikeeruda ei oskakski.  Kui filmisime Herta Elviste ja Lembit Eelmäega Peeter Sauteri stsenaariumi järgi filmi «Armas Tuss 50 a. hiljem», siis analüüsisime teksti korduvalt, et aru saada, miks ja mispärast keel ajas muutub ja milline võiks keele olukord 50 aasta pärast olla ning kuidas kangemad sõnad keelt elus hoiavad. Mõlema näitleja jaoks oli teksti lugemine alul üsna šokeeriv. Hiljem filmis avaldati üksteisele üsna karmis sõnastuses armastust, kuid ega tunne seepärast lahjemaks jäänud, pigem vastupidi. Sõnale saab kontekstivahetusega tuhandeid täiendusi luua.

Kreisiraadioga tegime kord sketši neegrist. Kümme aastat tagasi oli see pööraselt ja absurdselt naljakas. On tänaseni! Aga ometi kõlab see nali tänapäeval kordades ohtlikumalt kui toona! Üks sõna on kümne aastaga kõnepruugist pea kadunud ja asendunud värdmoodustisega «mustanahaline»! «Neeger» on täna juba vängsõnade kategooriasse kantud, kuigi kõlalt kaunis ja täpne!