:format(webp)/nginx/o/2020/04/02/13037732t1h8542.jpg)
/nginx/o/2012/01/31/935666t1h2bdd.jpg)
Eesti Kirjanike Liidu esimees, luuletaja Karl-Martin Sinijärv kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et tihe tarvitamine muudab ropud sõnad pigem tüütuks tühjaks sõnamulaks ning soovitab vajadusel hoopis unustatud vägisõnade varasalvest abi otsida.
Karl-Martin Sinijärv: sidesõnadeks muutunud vägisõnad on väetud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On mingi üsna piiratud hulk objekte, tegevusi ning neid tähistavaid sõnu, mida ühel või teisel ajal ropuks peetakse. Need märgid muutuvad ajas ja ruumis, ning samuti ei maksaks roppusi ja vandesõnu segamini ajada. Mõlemaid hüütakse ka vägisõnadeks ning liigsel tarvitamisel vägi teadagi lahjeneb. Kui mõni levinum roppus kõnepruugis lausa sidesõnaks muutub, siis kaotab ta väe ning muutub ebameeldivaks tühjaks täidiseks.
Ma ei poolda kaugeltki täditsemist ega peenutsemist ega saada kedagi seebiga suud pesema, kuid leian, et meie keele vägisõnade varasalv on suur ja sügav ning esmalt võiks alustav kurikäratseja korralikult ropendama õppida.
Piiratud sõnavara näitab tarvitaja rumalust. Igati elegantsem on soovitada oponendil viisakalt nihveltoosi siirduda kui lihtsalt ... saata.
Ja rõhutan veel kord, et mida harvem vägisõnu tarvitada, seda enam nad mõjuvad.