Tallinna Ülikooli vanemteadur folklorist ja filoloog Marju Kõivupuu.

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Folklorist ja keeleteadlane Marju Kõivupuu kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et avalikus ruumis ropendamine on viimase kahe aastakümnega märgatavalt kasvanud, see kui inimene suudab kõiki oma emotsioone väljendada vaid viie vandesõnaga näitab tema hinnangul aga loovuse puudust ja vaimset piiratust.

Ma võin eksida, aga tõepoolest mulle tundub, et vägi-, vande- ja kirumissõnad on muutunud igapäevasemaks. Ja mis eriti kurb, nende kasutajatel puudub igasugune loovus. Kui ma õigesti mäletan, oli see Rudolf Kallas, kes soovitas eestlasel talle harjumuspärase «kuradi» asemel öelda «oh sa tuline punane ja sinine». Oma emotsiooni või pahameelt võib väljendada ka vaimukalt.

Kui Eestis ringi liikuda, siis paraku tundub, et ropendatakse ebameeldivalt palju. Mobiiltelefonidega valjuhäälselt suhtlev inimene kuulub üsnagi lahutamatult praegusaja avalikku ruumi ning seetõttu saab sageli soovimatult üsna hea ülevaate nüüdisaja argikeele suhtlussõnavarast, sealhulgas ka vägisõnade pruukimisest erinevates situatsioonides ja erinevas eas inimeste poolt.

Mulle isiklikult tundub, et roppude sõnade avalik kasutamine on viimase kümne-kahekümne aastaga vägagi kasvanud ja ilmselt suuresti just nimelt sel põhjusel, et mobiiltelefonide leviku tõttu saab avalikkus osa ka neist jutuajamisest, mis veel mõnikümmend aastat tagasi toimusid kas silmast silma või kinnises seltskonnas.

Lapsed on ikka proovinud vanemaid šokeerida, sealhulgas ka vägisõnu pruukides. Ka mina testisin oma vanemate peal poiste käest kuuldud sõnu ja vaatasin, kuidas täiskasvanud käituvad, kuidas nad minuga toime tulevad. Kas hakkavad itsitama, kohkuvad ära või panevad paika. Nii et see, kas lapsed hakkavad roppsõnu kasutama, sõltub täiskasvanute suhtumisest. Kui täiskasvanud kodus ja omavahelises suhtluses oma sõnakasutust ei tsenseeri, ei õpi ka lapsed seda tegema. Nii et ma ei arva, et lapsed vannuksid rohkem. Neil lihtsalt lastakse seda rohkem teha. Lapsed peegeldavad üsna täpselt neid ümbritsevat maailma, nii et ütlusse «noored on hukas» võiks lähenda ka sedapidi. Ja vahel tundub mulle isiklikult (kui vanameister Baskinit parafraseerida), et see, mis niiöelda meie ajal oli ropp, ebatsensuurne, see tänaste nooremate põlvede jaoks seda enam pole, roppsõnad ongi muutunud argisõnavaraks, osaks igapäevkeelest. Aga tegelikult on see ivake hirmutav ikka küll, kui inimene suudab oma emotsioone keskeltläbi 5-6 roppsõna abil väljendada nagu Ilfi ja Petrovi Ellotška «12 toolist», kes sai oma elu elatud nii umbes tosinkonna lausega, mis just kõrgstiili ei kuulunud.

Eks põhjusi on erinevaid, alates sellest, et viimase 20 aasta jooksul on Eestis toimunud suured muudatused: koos poliitiline vabanemisega tuli samaaegselt meie ellu Internet ja koos sellega võimalus anonüümselt kommenteerides kasutada tsenseerimata sõnavara, mille kohta vanasti inimesed ütlesid, et ka ta selle suuga sööb ka, millega räägib. Klassikaline kasvatus ja kombeõpetus on paljude arvates ajast ja arust - see mida nõukogude ajal panime pahaks või pidasime tunnuslikuks tagasihoidliku haridusega tööliskultuuri esindajatele, selle oleme (sõna)vabaduse ja popkultuuri vahendusel üsnagi omaks võtnud. Vabadus on samastunud paljuski arusaamisega, et teen või ütlen, mis tahan, millal tahan ja kus tahan. Ja kes julgeb arvata vastupidist, on ajast ja arust.

Minu käest on sageli küsitud, et kas see või teine komme on pärit nõukogude ajast. Minu arvates kõige visamalt püsib nõukogude ajast pärit komme mitte kunagi esimesena avalikus ruumis viisakalt vabandada, vaid jalamaid asuda ägedale, sõimuga segatud vasturünnakule ja süüdistada valimata sõnadega vastaspoolt a la «No mine trammist maha, kui sulle minu jutt ei meeldi või osta auto, mis sa, t..ra mölised siin!» Avalik poolehoid kuulub enamikul juhtudel paraku neile, kes väljendavad ennast viimatikirjeldatud moel.

Loomulikult on roppsõnad olemas igas keeles. Eesti keeles on vandesõnade üks paralleelnimetusi «vägisõnad», neid on tarvitatud näiteks kurja silma tõrjeks, maagilisel eesmärgil, kui on usutud, et enam miski muu vägi ei aita. Vägisõnad on olnud osa nii naiste- kui ka meestekultuurist, aga kuna nüüdisühiskonnas tabuteemad praktiliselt puuduvad ning soolisi kategooriaid neutraliseeritakse, siis ealisest, soolisest ja sotsiaalsest staatusest tulenevad piirangud on ka (vägi)sõnakasutuses muutunud suhteliselt olematuks. Olin aastaid tagasi välitöödel, saime jutu peale eaka härrasmehega, kes oli olnud vangis mõlemal pool. Tema laulud ja jutud olid ehtne meesterepertuaar ja mingil hetkel läksid üliõpilasneiud ise aeda marju korjama. Minul ta lubas jääda, kuna ma olevat linnast ja nii vana, et juba kõike näinud ja kuulnud. Näiteks Viljandi folgil peetakse eraldi meeste ja naiste laulutuba, kuhu vastassugupoolel pole asja. Ka minu kui folkloristi sõnavaras on arvukalt väljendeid, mida ma hea meelega ei taha kasutada ka suulises teadusettekandes mitte. Ja muidugi on tänavatüdrukute, vangide, sibide ja teiste taoliste gruppide oma släng, kus samuti vägisõnadel ja obstsöönsetel väljenditel oma koht.

Vande- ja vägisõnad on olnud pigem suletud pärimus, teatud sõnavara kuulus täiskasvanud meeste sõnavarasse, teatud osa abielu- ehk mehenaiste sõnavarasse. Seksuaalmaagias, sealhulgas ka pulmalauludes on obstsöönsel sõnavaral samuti oma koht. Kodus, saunas, pühakohas ja pühakojas ei vannuta kurja ega ropendata, see on kuulunud ka eestlaste traditsioonilise maailmapildi juurde. Kogukonnas lugupeetud ja hea kasvatusega inimene oskas sõnu valida, teadis, kus mida sobib pruukida. Ka tänapäeval usuvad paljud, et needmine põhjustab või võib põhjustada haigusi ja/või ebaõnne ning vandumise ja sõimlemise (ka tahtmatust) pealtkuulamisest võib jääda haigeks.

Ma ei usu kampaaniatesse, seega ei leia ma, et neist oleks abi ka avaliku ropendamise vähendamiseks. Aga me saaksime alustada iseendast ja väärtustama iseendas, oma perekonnas ja oma lastes haritud , hästikasvatatud inimest, kes teab, kuidas käimlat kasutada, kuidas söögilauas istuda ja kus ning millal missugust sõnavara pruukida. Me ei peaks avalikus ruumis ropendamist tolereerima. Ja võibolla peaks näiteks emakeele ja võõrkeele tundides julgemalt ja sealjuures neutraalselt (mitte moraalitsedes ega peenutsedes) avama vägisõnade tähendust ja ajaloolis-kultuurilist konteksti. Minu paar õpetajat said sellega omal ajal täitsa hästi hakkama. Kolleeg Sutropi arvamust lugedes tulin mõttele, et koolinoored võiks ju ropendamist kui niisugust uurida - las küsitlevad oma eakaaaslasi, uurivad teksti ja konteksti ja teevad vajalikud järeldused.