/nginx/o/2012/08/26/1286818t1h4dea.jpg)
Praegu räägitakse meedias palju sellest, millised peaksid olema toetused madalama elatustasemega peredest pärit üliõpilastele. Selle kõrval on aga täiesti maha vaikitud teine ja minu arvates palju olulisem teema - stipendiumid neile, kes õpingutega kõige edukamad on, ning kellest võiks tulevikus oma valdkondade juhid ja arvamusliidrid saada. Sellest vaikimisega kaasneb risk, et raha jääbki aga lõpuks üksnes kõige vaesemate jaoks.
Kui ma 7 aastat tagasi Tartusse kolisin selleks, et ülikooli õppima asuda, palus mu ema mul raha pärast mitte muretseda. Olin talle küll tänulik, kuid otsustasin kellegi teise kulul elades hakkama saada siiski vaid hädapäraselt vajalikuga. Järgmise kolme kuu jooksul toitusin üksnes kodus iseendale küpsetatud kartulist, makaronist ja riisist, millele lisandus vahel ehk ka külmutatud aedvilju või ketšupit. Kui siis jaanuaris poearved kokku lõin ja kolme kuu peale ära jagasin, sain kuludeks keskmiselt 800 kr kuus.
Olin tollal vägagi korralik noormees, kes tilkagi alkoholi ei tarbinud ning praktiliselt kogu oma vaba aja oma õpingutele pühendas. Sellest hoolimata näitab kiire arvutus, et uue plaanitud toetuste süsteemiga poleks ma ka eelkirjeldatud minimalistliku dieedi peal vanemate abita elada suutnud. Tartu üliõpilasküla reklaamib ühikakoha hinnaks 90 eur kuus, ning nimetatud 800 kr poearved teisenduks tänapäeval 55 euroks, mis teeks ikka kokku 10 eurot rohkem, kui plaanitud 135 eurone toetus.
Mis mind aga praeguse arutelu juures häirib, on see et räägitakse üksnes vajaduspõhistest toetustest, s.o. toetustest kõige vaesematest peredest pärit noortele. Raha kulub ülikoolis õppimiseks aga kõigil, ning noori, kelle pere seda täiel määral toetada suudab on kindlasti oluliselt vähem, kui need kelle toetamiseks praegu plaane luuakse.
On selge, et ressursid on piiratud, ning kõigi toetamiseks jääb neist väheks. Seda arvestades tuleks minu arvates aga tõsiselt järele mõelda selle üle, mis mahus ja keda eelkõige toetama peaks. Kuigi arvan, et osa rahast tuleks kindlasti kulutada ka vaesematest peredest pärit noorte võimaluste suurendamiseks, on mul tõsine hirm, et sellega edaspidi asjad piirduvad. Minu arvates oleks selle tulemuseks katastroof.
Tarkvaratööstuses on tavaline, et firmas on mõni programmeerija oma keskmisest kolleegist 5-6 korda efektiivsem. Paari sellise palkamine viib kiiresti olukorrani, kus paar üksikut inimest vastutavad tegelikult suurema enamuse firma kasumi eest. Nähtust on märgatud ka paljudes teistes valdkondades ning sellele on antud isegi nimi - “Pareto printsiip” ehk 80-20 reegel.
Minu väide on, et riik peaks selgelt võtma tähelepanu alla ka need 20% kõige efektiivsemaid noori, kes tulevikus 80% tööst ära teha suudavad. Need meie hulgast, kes on valmis kõige rohkem tööd tegema, pingutama ja vaeva nägema, et soovitud tulemusi saavutada. Need, kes tahavad kõigepealt täie rinnaga õppida, ning siis samasuguse kirega tööl jätkata, et jõuda oma ala tippu.
Olen aga märganud, et sellistel noortel kaob tihti ära tahtmine pingutada, kui nad märkavad, et ühiskond seda ei hinda, vaid ükses 30 eap läbist jälgib. Kui pakkuda stipendiumeid lähtuvalt ka õppeedukusest, annaks see neile noortele motivatsiooni jätkata ning ka ülikoolist tõesti maksimumi võtta. Samuti keelitaks stipendiumid ehk pingutama ka neid, kes keskkoolis seda teha ei viitsinud.
Kuna raha on aga vaid piiratud koguses, on praegu aeg otsustada, kas toetada üksnes vaeseid, või jätta natuke raha ka neile 20%, kes Eesti tulevikus sellest välja tooks.
Autor on Eesti noorim teadusdoktor