Mart Laar

FOTO: SCANPIX

Eesti peaminister kinnitas, et Nord Stream on avaldanud soovi Eesti ja Soome vetesse veel kaks gaasitoru ehitada. Peagi on oodata ka ametlikke pabereid. Eelmisele samasugusele soovile andis Eesti mäletatavasti eitava vastuse. Ja kuigi ennustati suuri pahandusi, mis nüüd seetõttu kaela langevad, pole tegelikult midagi juhtunud. Torud on merepõhjas, kuid mingit katastroofi pole järgnenud. Täitunud pole ka Vene opositsionääride ennustused, et sinna torusse gaasi ei lasta.



Samas olen nõus peaministriga, et kuna mingeid uusi asjaolusid pole toruga seoses ilmnenud, siis pole Eestil põhjust oma otsust üle vaadata.

Millised oleksid põhjused, et Eesti oma otsust muudaks? Jätan kõrvale keskkonnaohutuse teema, sest siin on minust paremaid asjatundjaid, kuid kõnelen muust. Nimetatud gaasitorust ei veeta Eestisse ühtegi harujuhet, vähemalt nii on seni väidetud. Järelikult pole Eestil materiaalselt sellest torust sooja ega külma.

Teiseks väidavad mitmed ettevõtjad, et Eesti saaks sellest torust muud materiaalset kasu. Toru elavdaks kaubavahetust Venemaaga, selle ehitusel saaksid ettevõtjad tööd ning rahvas leiba. Ja kes teab, mis tulu võiks tulevikus asjast veel tõusta.

Paraku pole Nord Stream ühtegi vastavat ettepanekut esitanud. Vähemalt valitsusel pole sellest midagi teada. Kui mõnel ettevõtjal on, siis võiks ta sellest teada anda, praegu jääb kogu asi lihtsalt jutuks. Soomlastel oli lihtsam – kui nende keskkonnakaitsjad toru blokeerima kippusid, kadusid puidutollid Soomele kui nõiaväel ning gaas võis hakata voolama. Sellisest ärist võib aru saada. Kas see ka Eestile kasulik oleks, on iseküsimus.

Kolmandaks räägitakse, et gaasitoru Eestisse rajamine tooks kaasa läbimurde suhetes Venemaaga. Seda räägitakse Venemaa iga uue nõudmise järel. Kas meil mingeid läbimurdeid ka vaja on, pole sugugi kindel. Pealegi ei näi Venemaa ise mingist läbimurdest huvitatud olevat. Ta ei soovi isegi meie presidenti või peaministrit Moskvas vastu võtta, väites, et õige aeg sellisteks kõnelusteks pole saabunud. Nii nagu polnud saabunud aeg läbirääkimisteks Gruusiaga enne Vene-Gruusia sõda 2008. aastal.

Miinuspunktid lepingu taga on aga samad: Venemaa pole siiamaani tagasi võtnud kinnitust, et ta kavatseb vajaduse korral oma gaasitoru sõjalaevadega kaitsta, nii on endiselt olemas oht, et gaasitoru ümber võivad kokku põrgata NATO ja Venemaa sõjaväealused. Toru olemasolu Eesti vetes loob võimaluse teistekski konfliktideks. Neid pole tarvis ei meil ega Venemaal. Meie sooviks on naabritega rahus elada, me usume, et Venemaa soov on sama. Eestisse ehitatav gaasitoru võib seega ainult uusi konflikte tuua. Loomulikult võime asjasse suhtuda põhimõttel «meil ükskõik, las askeldavad», aga 1939. aastal niimoodi ka mõeldi ja askeldati. Võiksime sellest õppust võtta, mitte aga iga asja peale ärevusse sattuda.