Heili Sibrits

FOTO: Peeter Langovits

Minu pilk Pärnule on külalise pilk. Aga see, mida suvepealinnas näen, teeb kadedaks – turistidest elatuv linn pakub avalikus linnaruumis inimestele võimalust aega veeta ka rahakotti kergendamata. Nii leiab Vallikäärus ja Rannapargis pinke ning laudu-toole, kus möödujaid passida või piknikut pidada. Rannapargi betoonist lauad ja palkpingid on hea disainiga, samas vandaalikindlad. Kiitus seesuguse linnamööbli valijatele!


Tallinnas see-eest ei tohi minutikski unustada majanduse turgutamist – tööst vaba aja eest, mis veedetakse väljaspool kodu, tuleb ikka maksta. Kaubanduskeskuse kassades, kohvikulauas või kino ja teatri kassaluugi ees. Võib ju end lohutada, et suurema osa aastast on niikuinii halb suusailm, nii et paari päiksepaistelise päeva jooksul võib sõpradega trehvata Kadrioru või Tammsaare pargis… jalutada Stroomi rannast Rocca al Mare ostukeskusesse…. Ja siis on veel Vabaduse väljak ning Harju tänava roheala, kus pingile istumiseks tuleb oodata järjekorras nagu vihmasel päeval Pärnu Supelsakste kohvikus.

Tegelikult Tallinna kesklinnas peaaegu puudub avalik linnaruum. See linn on tarbimisele ja teenimisele orienteeritud.

Nüüd on linnulennult rohelisena paistvast Tallinnast kadumas jälle üks killuke maad, kus praegu saab veel midagi tarbimata aega veeta. Pean silmas Kalaranna tühermaad, mis eelmisel aastal Tallinn 2011 eestvedamisel seati «istumiskõlblikuks». Samas oli ja naiivne on loota, et firma, mille eesmärk on kasumit teenida, jätab magusa maatüki niisama sööti. Seega on mõistetav ka Pro Kapitali soov ehitada oma omanduses olevale krundile luksuslikud korterelamud.

Detailplaneeringuga kohustab Tallinn Pro Kapitali mereäärse promenaadi avatuks jätma ka kolmandatele isikutele. Ainult et maad, seda nn avalikku maad, on seal umbes sama palju nagu kahe Lasnamäe maja vahel.
Kuid on olemas veel üks võimalus: Tallinn kehtestab kõnealuses piirkonnale sellise detailplaneeringu, mille järgi sinna maju ehitada ei tohi. Loomulikult kaasneks sellega aja- ja rahakulu – vaevalt et kinnisvaraarendaja vaid südameheadusest oma paanidest loobuks, et jätta vabaks krunt pinkide ja laste mänguväljakutega.

Jah, see võib minna kalliks. Aga kas inimene pole veel kallim? Linnavalitsemine ja linnarahva eest hoolitsemine ongi kuluks ettevõtmine. 2006. aastal linn sellise sammu juba astus – 150 miljoni krooni eest osteti eraisikutelt Harju tänava haljasalale jäävad krundid. Õige samm.

Tallinlased ja pealinna külalised väärivad võimalust jalutada vanalinnast mere äärde ja istuda kivile või pingile,  ilma et peaks vastama küsimusele «Mida teile?».