FOTO: Urmas Nemvalts

Võiks küsida, kuidas asendada asendatavaid, kui asendamatuid ja asendajaid ei ole. Ning see küsimus oleks sama segane kui see, mis on kogu suvi käinud haigekassa juhi valimise ümber. Harva, kui ühe avalik-õigusliku asutuse juhi valimine nii vaevaliselt kulgeb.



Kümme aastat haigekassat juhtinud Hannes Danilovile ei tee etteheiteid ükski nõukogu liige, vastupidi, teda kiidetakse tubliks, ometi ei saanud ta valimise esimesel ega teisel katsel piisavalt toetushääli.

Vastaskandidaadi, rahandusministeeriumi asekantsleri Tanel Rossi huvi tervishoiu korraldamise vastu on kuni tänavu suveni olnud avalikkusele teadmata ning esimeses voorus ei saanud ka tema piisavat toetust; teist korda läheb ta hääletustulle täna.  

Üks oluline plokk hääletajaid – tööandjad – on haigekassale juhti valida püüdes oma esindust vahetanud. Mitu nõukogu liiget, nende hulgas ka sotsiaalminister Hanno Pevkur, on varasemates kommentaarides viidanud sellele, et Danilov, tubli küll, on oma positsioonile liiga pikalt pidama jäänud.

Võimalik, et haigekassa juhtimine vajabki värskendamist. Võimalik, et ideed ja huvi on olemas ka vastaskandidaadil – et need polnud nähtavad, ei tähenda, et neid pole olemas.

Ometi sunnib selline sahmimine otsima bütsantslikke intriige. Sest miks peaksid asjalikud inimesed – haigekassa nõukogu liikmed – valima haigekassale juhti, nagu pirtsakas preili valib riideid: «Tahaks midagi uut…»? See ei tundu loogiline.

Sotsiaalpartneritel, eriti tööandjatel, võiks olla põhjust solvuda. Valitsus sõitis nende arvamusest üle, kui otsustas talvel töötu- ja haigekassa reservid riigi reservidega liita. Suhted läksid nii teravaks, et esindajad kutsuti nõukogudest tagasi. Ülesõitmisena iseloomustas üks tööandjate juhte Enn Veskimägi valitsuse käitumist juba 2009. aastal, kui nende kanda jäeti viis haigushüvitise päeva.

Niisiis on valitsus mitmel korral näidanud, et kui vaja, võivad nad sotsiaalpartnerite tiibu üsna kärbituna hoida, ometi ei ole tööandjad nüüd kasutanud juhust oma võimu näidata. Ons ehk tegemist ratsionaalsusega, mis ei luba pisiasjadel koostööd takerdada? Võimalik, ent milleks siis see esindajate vahetamine nõukogus? Eriti hämarana mõjub asjaolu, et Allar Jõks, üks väljavahetatuist, sai sellest teada alles hommikustest uudistest.

Raske uskuda, et tööandjate vastutulelikkus on tingitud vaid valitsuse lubadusest langetada töötuskindlustusmakset – see on lihtsalt liiga väike lubadus, et nii staatiliselt tegutsev organisatsioon, nagu Eesti Tööandjate Keskliit seda on, säärast operatiivust ilmutaks.  

Õhus midagi igatahes on. Hea on see, et küll see ükskord välja tuleb. Halb on aga, et tõenäoliselt tuleb välja mingi järjekordne tagatoa-näide. Sest ainult neid niimoodi aetakse.