Juhtkiri: kohus on kõnelenud, protsess alles algab

Anders Behring Breivik Foto: SCANPIX

Meie vastus vägivallale on veel rohkem demokraatiat. Neid Norra peaministri Jens Stoltenbergi sõnu pärast läinud aasta 22. juulil Utøya saarel Tööpartei noortelaagris toimunud veresauna on selle aasta jooksul palju tsiteeritud – küll vastandatuna George W. Bushi märksa kättemaksule õhutavamale reaktsioonile 9/11 järel, küll seletamaks põhjust, miks Anders Breiviki üle peetud kohtuprotsessi ei viidud kinniste uste taha, vaid lasti sel meediasündmuseks paisuda.

Seda lubadust on põhjust meenutada ka nüüd, mil pärast pikki arutelusid selle üle, kas 77 inimest tapnud ja 242 inimest vigastanud kurjategijale oleks õiglasem karistus vangla või süüdimatuks tunnistamine, pärast pikka kohtuprotsessi ning erinevaid ekspertiise on Oslo ringkonnakohus teinud teatavaks otsuse: Breivik on süüdiv ning peab vähemalt 21 aastat vanglas veetma.

Ehkki kurjategijale on karistus määratud, on toimiku sulgemisele üldisemalt veel ilmselgelt ennatlik mõelda. Pigem vastupidi: küsimus, kuidas seista ühiskonnana rahvusliku ekstremismi vastu ning kodanike kaitseks väljas, ilma et avatus ja demokraatia põhimõtted selle all kannataks, vajab veel pakilisemalt lahendamist.

Üle aasta kestnud arutelusid jälginuna võib aga arvata, et ehk oleks Breiviki süüdimatuks tunnistamine olnud mingis mõttes isegi kergem valik: see oleks toetanud arusaama, et läbimõeldud otsus tappa külmavereliselt ja metoodiliselt 69 noort inimest, rääkimata Oslos valitsuskvartalis hukkunutest, kõneleb tõsisest vaimsest hälbest ega saa olla terve inimese teadlik valik.

TÜ kriminaalõiguse professor Jaan Sootak on seda Postimehes ilmunud arvamusloos kirjeldanud kui psühholoogilist kaitset: kui keegi saab hakkama millegi väga ebainimlikuga, ei saa see olla normaalne, vaid teo kordasaatjal peab midagi viga olema.

Seevastu vastupidise tunnistamine sunnib meid nentima, et lääne kultuuriruumis sündinud ja kujunenud inimese arusaam maailmast võib sisaldada mitte üksnes äärmuslikult vaenulikke ideid, vaid ka nende kõhklematut realiseerimist.

Ehkki süüdivaks tunnistamine ei tähenda vaimselt terveks tunnistamist, toob see teadmine ometi kaasa tõdemuse, et erinevalt 9/11 toimunust ei ole lääneliku kultuuri väärtusi ohustamas jõud väljastpoolt, vaid on selle kultuuri enda kujunemise viljad.

Vaadates ekstremistlike liikumiste esiletõusmist Euroopa erinevates riikides, ei saa muud, kui tõdeda, et protsessi sallimatuse vastu ei saa ühe kohtuotsusega lõppenuks tunnistada, vaid see on alles alanud. Oluline on, et jätkuks mõistust aru saamaks: vastus sallimatusele, just nagu vägivallale, saab olla vaid rohkem demokraatiat.