René Mõttus

FOTO: SCANPIX

Intelligentsust määravad nii geenid kui ka keskkond. Kumbki neist ei saa avaldada oma mõju teisest sõltumatult ja keskkonda parandades saab intelligentsuse taset ilmselt märgatavalt tõsta, kirjutab intelligentsuse uurija, psühholoogiadoktor René Mõttus.

Teisipäevast Postimehe kaanelugu ja sellega seotud artikleid lugedes tundsin soovi panna kirja mõned üldiselt aktsepteeritud teadmised inimeste intelligentsuseerinevuste kohta.
Teema on ju väga oluline, seepärast on selgus ja põhjalikkus tähtsad.

Esiteks, psühholoogid ja haridusteadlased on enam kui sajandi vältel mõõtnud inimeste erinevusi intelligentsuses, mis paistab olevat üks üpris üldine loomuomadus: paremate testitulemustega inimesed kalduvad mis tahes laadi vaimset pingutust nõudvates tegevustes olema keskeltläbi veidi edukamad kui need, kel on madalamad testitulemused.

Seda ilmestab ka fakt, et inimeste pingread intelligentsuse osas ei sõltu eriti konkreetsest testist, mida reastamiseks kasutatakse. Selle vastu ei vaidle enam ükski teemaga kursis olev inimene. Seega on ilmselt põhjust rääkida intelligentsusest kui sellisest.

Teiseks, intelligentsuseerinevused on ajas üsna püsivad. Kui mõõta näiteks klassitäie laste intelligentsust ja kutsuda samad inimesed klassikokkutulekule pensionieas ning mõõta siis nende intelligentsust uuesti, on lapsena ja vanemas eas moodustunud pingeread suure tõenäosusega üpris sarnased.

Selles mängivad ilmselt oma rolli nii geneetilised kui keskkondlikud tegurid (inimesed leiavad endale sobiva keskkondliku «niši» ning jäävad sinna). Ka see kinnitab, et intelligentsus on loomuomadus, mitte mööduv seisund.

Kolmandaks, intelligentsuse­erinevuste mõõtmiseks on kindel põhjus: erinevused võimaldavad teha mõõduka täpsusega ennustusi mitmete asjade kohta, mis inimestega elus juhtuvad. Näiteks see, millise hariduse või karjääripositsiooni nad saavad, kui terved nad on või kui kaua elavad.

Muidugi pole need ennustused väga täpsed, aga intelligentsustestide tulemused on parimad teadaolevad akadeemilise edu ennustajad, samuti trumpavad need töösoorituse ennustamisel üle haridustaseme, sotsiaalse päritolu või tööintervjuul tehtavad järeldused, tihti ka varasema töökogemuse olemasolu või puudumise.

Seda oleks rumal ignoreerida. Samuti asuvad intelligentsustestide tulemused suremuse ennustajate pingreas üsna auväärsel kohal, kõrvuti mitmete teada-tuntud suremuse riskiteguritega.

Intelligentsuseerinevused on seega olemas, neid saab mõõta ning need tunduvad endas sisaldavat väga olulist ja tundlikku informatsiooni. Kust need erinevused aga tulevad? Postimehe kaaneloost ja sellega seotud artiklitest jäi kõlama pärilikkusel põhinev seletus, aga ka keskkonna oluline roll. Just nii see meie parimate teadmiste järgi ongi, aga lisaksin mõned täpsustused pärilikkuse kohta üldiselt.

Sellised tunnused nagu intelligentsus pole päritud samas mõttes nagu silmade värv. Ei ole nii, et tunnuse väärtus oleks absoluutselt määratud geneetiliste tegurite poolt. Pärilikkus kirjeldab seda proportsiooni tunnuse variatiivsuses, mis näib olevat tingitud inimeste geneetilistest erinevustest.

Teine osa variatiivsusest on tingitud erinevat laadi keskkonnateguritest. Kolmas osa geneetiliste ja keskkondlike tegurite omavahelistest keerulistest vastastikmõjudest, mida me aga veel hästi ei mõista ning seetõttu hinnata ei suuda.

Pärilikkus näitab tegelikult keskkonna rolli
Intelligentsuse pärilikkuse määra hinnatakse erineva sugulusastmega inimesi (näiteks kaksikuid) omavahel võrreldes, lapsendatud lapsi bioloogiliste sugulastega ning kasuperega võrreldes, aga ka ainuüksi DNA sarnasust hinnates.

Väga jämedalt öeldes on lapseeas umbes veerand, täiskasvanueas umbes pool või veidi enam ning vanemas eas kuni kolmveerand inimeste mõõdetavatest intelligentsuseerinevustest seletatav nende geneetiliste erinevustega.

Hiljuti ilmus Edinburghi kolleegidelt oluline töö, mis näitas, et ainuüksi levinud geenivariantide sarnasust võrreldes saab minimaalselt umbes 40% kuni 50% testitulemuste variatiivsusest vanemas eas geneetiliste tegurite arvele kirjutada. Samas ühtegi konkreetset geenivarianti, mis usaldusväärselt inimeste intelligentsuseerinevustega seostuks, pole veel leitud.

Nii et geenid on olulised küll. Nende arvele võib laias laastus kirjutada poole inimeste erinevustest intelligentsuses. Mis aga omakorda tähendab, et täpselt sama olulised on ka keskkondlikud tegurid (ehk teine pool variatiivsusest), millised iganes need ka poleks.

Sellele lisaks on väga oluline mõista, et keskkonna ning geenide vastandamine pole tänapäevaste arusaamade järgi enam põhjendatud. Kumbki neist ei saa avaldada oma mõju teisest sõltumatult. Seda kinnitab näiteks järgmine näide.

Enamik pärilikkuseuuringutest on tehtud suhteliselt heal järjel inimestega, kes on oma geneetilist potentsiaali rahulikult realiseerida saanud. Kui aga intelligentsuseerinevuste pärilikkuse määra on hinnatud kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga inimestel, on tulemused olnud hoopis teistsugused: geneetiliste tegurite roll inimeste erinevuste kujundamisel on sel juhul väga väike või puudub sootuks.

Ilmselt on nii, et geenid vajavad avaldumiseks sobivaid keskkonnatingimusi. Kui inimesed ei saa oma geneetilist potentsiaali realiseerida, siis saavad inimeste erinevuste kujundamisel määravaks ainuüksi keskkonnapiirangud.

See on väga oluline, sest sellisel juhul võib järeldus, et madalas intelligentsuses ja selle lohututes tagajärgedes on süüdi geenid, olla väga eksitav. Näpuga tuleb näidata hoopis keskkonna suunas. Ja keskkonda saab võib-olla paremaks muuta ning seeläbi lohutuid tagajärgi vältida.

Ent geenide ning keskkonna vastastikmõju on suure tõenäosusega ka teistpidine – geneetilised tegurid mõjutavad seda, millise keskkonna inimesed endale valivad. Valitud keskkond kujundab omakorda nähtavaid ja mõõdetavaid tunnuseid nagu intelligentsus.

Nii muutub ka keskkond geenide tööriistaks. Keskmisest (osaliselt geenide tõttu) veidi targem laps avastab, et ta saab natuke paremini õppimisega hakkama kui paljud tema klassis. See muudab ta enesekindlamaks ning ta hakkab otsima võimalusi rohkem õppimiseks (loeb palju, mängib arendavaid mänge), mis omakorda tingib veel paremad tulemused.

Ja nii edasi. Väikesest geneetilisest eelisest kasvab keskkonnavalikute tulemusel suur eelis nähtavas tunnuses.
Nii et geenide ja keskkonna vastandamine pole tegelikult põhjendatud. Ikka mõlemad ja ikka üheskoos.

Testide tulemused on aja jooksul tohutult paranenud
Lahendades samu intelligentsusteste, on iga järgnev põlvkond saanud tunduvalt paremaid tulemusi kui eelnev. Testitulemuste ning tänapäevaste normide järgi oleks suur osa meie esiisadest olnud vaimse puudega. Ilma naljata.

Pole päris selge, millest paranemine on tulnud, aga on üsna tõenäoline, et selle on vähemalt suures osas põhjustanud muutused keskkonnas. Nii kiired geneetilised muutused populatsioonis pole tõenäolised. Keskmist intelligentsuse taset on muu hulgas ilmselt tõstnud paranenud haridus, hüppeliselt kasvanud ja keerukamaks muutunud igapäevane intellektuaalne tegevus ning parem toitumine.

Tihti tuuakse paralleeliks Lõuna- ja Põhja-Korea elanike pikkuste erinevus. Veel pärast Teist maailmasõda moodustasid korealased ühe ühiskonna. Tänapäeval on aga 38. laiuskraadist põhja pool elavad korealased mitu sentimeetrit lühemad kui korealased Lõuna-Koreas.

Ka see näitab, et geneetiliste tegurite mõju pole kaugeltki määratud ning keskkonda muutes (ka haridust parandades!) võib märgatavaid muutusi esile kutsuda. Võtame näiteks koolid: ehkki pole selge, millised konkreetsed hariduse omadused intellektuaalset arengut mõjutavad, võib pelgalt hariduse kvantiteedi kasv keskmist intelligentsusetaset tunduvalt kasvatada.

Ning küllap teeb seda ka kvaliteedi kasv, mida me lihtsalt ei oska piisavalt hästi mõõta, et selle mõjust täpselt aru saada. Tasub rõhutada, et just keskmise intellektuaalse taseme kasv – mitte ühel ajal koolis käivate laste omavaheliste erinevuste muutmine – peaks olema ühiskonna ja hariduspoliitika prioriteet.

Riikide pingeridadest on rohkem segadust kui kasu
Kirjanduses avaldatud ja ka Postimehes ära trükitud riikide pingeridasid keskmise intelligentsuse taseme osas ei tasu väga tõsiselt võtta. Eriti veel sarnaste riikide väikeseid erinevusi. On vähe usutav, et neis erinevustes peegeldub midagi peale mõõtmis- või valimivea.

Esiteks eeldab selliste pingeridade koostamine, et erinevates riikides ja kultuurides on inimesi testitud täpselt samade mõõtevahenditega. Mõõtevahendid võivad aga olla kultuurispetsiifilised ning ei mõõda igal pool sama omadust samal moel.

Sellisel juhul on skoorid sisuliselt võrreldamatud.
Ehkki on teste, mis ei sisalda keelelist ning nähtavalt kultuurispetsiifilist informatsiooni, võib ühiskondade kokkupuude intellektuaalsete probleemidega olla erinev, sõltumata nende liikmete keskmise intelligentsusetaseme sarnasustest või erinevustest.

Teiseks muutuvad keskmised intelligentsustestide skoorid ajas üsna kiiresti ning erinevad ühiskonnad on selles kasvugraafikus – mis iganes põhjustel – erinevatel punktidel. Kogutud andmedki kirjeldavad erinevaid riike erinevatel ajahetkedel.

Kui Skandinaavias võib keskmiste skooride kasv olla seiskunud, siis Aafrikas kasvavad need paraneva elukeskkonna toel mühinal.
Kolmandaks on keskmised alati saadud valimite põhjal ja valimite koostis võib erinevates riikides ühel või teisel põhjusel süstemaatiliselt erineda.

Neljandaks, missugust väärtuslikku informatsiooni riikide keskmised intelligentsuseskooride erinevused annavad, mida ei saaks riikide sees inimesi võrreldes? Tihti võib saadav kasu olla väikesem kui tõenäosus eksijäreldustesse sattuda.

Sestap võiks intelligentsuseerinevustest rääkides piirduda inimeste, mitte riikide võrdlemisega.
René Mõttus töötab vanemteadurina nii Tartu Ülikoolis kui Edinburghi Ülikoolis. Ta on inimeste isiksuse- ja intelligentsuseerinevuste teemal avaldanud ligi 30 teadustööd.
renemottus.edicypages.com