Heerosed ja kurjamid

Kas neil on midagi ühist? Julian Assange, Silver Meikar, Anders Behring Breivik, Osama bin Laden. Foto: Peeter Langovits

Sangareid ülistades ja pahategijaid siunates tasub silmas pidada, et kangelasteo ja idealistliku kurjuse juured on tegelikult samad.

 

Meil on palju kangelasi, nii vähemalt tundub. Kangelasteks nimetatakse kõiki missioonile läinud sõdureid, vapraid noori, kes päästavad kaaslasi uppumast, Heiki Nabit ja Gerd Kanterit – lisaks on veel Julian Assange ja on Silver Meikar.

Ja siis on need, kelle kohta mõtleme õudusega, et keegi kuskil peab ka neid kangelasteks – on islamiterroristid ja on üks blond põhjamaalane. Kas tõesti võib olla midagi, mis neid ühendab, või on «kangelane» lihtsalt mõttetu sõnakõlks?

Kangelaslikkust on aegade jooksul vaadatud mitme nurga alt – on analüüsitud ajalooliste suurkujude ja müütiliste heeroste tegemisi, kangelaslikke kirjandus- ja filmikaraktereid.

Viimastel aastatel pöörab aga ka teaduslik psühholoogia  moraalile ja kangelaste teemale suuremat tähelepanu. Nii veider kui see esmapilgul ei paista, on asjaga seotud 1971. aastal Stanfordi vangla-eksperimendiga maailmakuulsaks saanud Phil Zimbardo. Selles eksperimendis teatavasti määrati osa katses osalenud noormehi mängima vange ja teine osa vangivalvureid, et jälgida, mil määral roll inimese käitumist mõjutab.

Kui aga natuke süveneda, tundub tema huvi kangelaste vastu mitmel põhjusel mõistetav. Esiteks imponeeris talle eksperimendi peatanud noore doktorandi (ja hilisema abikaasa) Christina Maslachi julgus.

Teiseks hakkas tedagi häirima see, et kangelasteks kutsutakse meedias lihtsalt mingil suvalisel moel silma paistnud inimesi. Kolmandaks aga on kangelaslikkuse tunnusteks just sotsiaalpsühholoogias inimloomuse palju uuritud varjukülgede (kuuletumine, konformsus, kõrvalseisja passiivsus) vastandid.

Kangelane on seega inimene, kes julgeb tegutseda teistes samas olukorras viibijatest erinevalt, riskeerides millegi tema jaoks olulisega (elu, tervis, sotsiaalne staatus või materiaalne heaolu) teiste inimeste hüvanguks. Kangelaslikkus on alati sotsiaalne atributsioon: see, kes on kangelaslik õigluse või heaolu eest võitleja ühtede arvates, võib teiste arvates olla tüütu ja ebamugav, vahel lausa kurjus ise.

Eks ole ju idealismist kantud kurjus olnud sageli inimkonna kõige suuremate õuduste ja kannatuste põhjustaja. Kangelasteo ja idealistliku kurjuse juured on samad – on olukord, mis vajab muutmist, «meil» (kõige üldisemas mõttes) peaks elu minema paremaks ja «need» (olgu olud või inimesed) tuleb ära võita. Nii muutubki arusaadavaks ütlus, et kangelaslikkuse vastand ei ole mitte kurjus, vaid kõrvalseisjaks jäämine ja ükskõiksus.

Ei mingit libastumist!
Kangelase julgus ei piirdu ainult valmisolekuga ohvriteks. Kes ei karda erineda, sel on alati oht olla naeruväärseks või lausa hulluks peetud. Selle taga otsitakse soovi välja paista, kuulsaks saada või muul lihtinimlikul moel kasu lõigata. Ja tõsi ta on – kangelasteoga on tegijal endalgi palju võita.

Sõdade järel on julgusega silma paistnud ja raskelt haavata saanud, käe või jala kaotanud sõjamehed olnud mitte ainult imetluse, vaid lausa kadeduse objektiks, kinnitades nii evolutsioonipsühholoogiast pärit mõtet, et riskeerimine, julgus võib olla ühtepidi küll väga «kulukaks», aga samal ajal väga suuri eeliseid andvaks signaaliks indiviidi konkurentsivõimest.

«Kulu» ei ole aga ühekordne, sest kord juba kangelase staatusse jõudnu, selle tee valinu, peab suutma eeskujuna jätkata. Kangelastele libastumisi ja rollist väljalangemist naljalt ei andestata.
Tegelikult ei saa kangelastesse skeptiliselt suhtujaid hukka mõista, sest kangelased teevad (tihti tahtmatult) ka teiste elu raskeks.

Nende eeskuju ja teod paistavad sedavõrd silma, et nõuavad suhestumist, poole valimist või lausa kohest järgimist, igal juhul mugavustsoonist väljumist. Olla üksik järgija aga ei ole lihtne – risk ja ohvri toomise võimalus võib olla endiselt väga suur, tähelepanu ja aplaus aga on läinud juba esimesele, kangelasele.

Äratundmatu kurjus
Kui kangelasteks nimetatakse väga erineva käitumisega tegelasi, nende tegude moraalsele aspektile tähelepanu pööramata, siis kurjusega pole lood paremad.

Eestiski tuntud norra filosoof Lars Svendsen räägib oma «Kurjuse filosoofia» sissejuhatavas osas, et nüüdisaja inimestel, kes puutuvad kurjusega kokku peamiselt filmide, mängude ja vägivallast kubiseva meedia kaudu, on valdav romantismiajastust pärit komme käsitleda kurjust esteetilise, mitte moraalse kategooriana. Kurjus pole enam kurjus, vaid on midagi imelikku, põnevat ja erutavat, argireaalsusest eristuvat.

Poola juurtega Oslo ülikooli kultuuriajaloo professor Nina Witoszek, kes on Põhjamaade mentaliteeti ja selle põhjuseid põhjalikult uurinud, julges aga tänavu kevadel ajalehes Aftenposten välja öelda, et tema arvates näitab kogu Breiviki juhtum (kuidas keegi sadadest noortest vastu ei hakanud, politsei passiivsus, kohtupidamise stiil), et Skandinaavias – erinevalt näiteks Ida-Euroopast – ei tunta ajaloolise tausta tõttu enam kurjust ära ega osata sellele reageerida. Witoszeki arvates peetakse Skandinaavias kurjust justkui imelikuks «tehniliseks veaks», millest saab alati lahti, kui lihtsalt teiste vastu kena olla.

Ta kutsubki üles mõtlema, kas ja kuidas peaks haridussüsteemi muutma, et noortel oleks rohkem valmidust passiivsusest loobuda, kurjale aktiivselt vastu hakata.

Zimbardo ja tema kolleegid USAs ongi selle tee ette võtnud ja püüavad inimestes, eriti noortes juba mitu aastat arendada kangelaslikkusega seotud omadusi.

Nende programmide mõte on iseenesest lihtne: kui igaühes võib peidus olla Stanfordi eksperimendi või Iraagi Abu Ghraibi vangivalvur, siis samamoodi on igas inimeses võimalik välja arendada täpselt need vastupidised, kangelastele iseloomulikud omadused.

Omadused, mis ei pea ootama avaldumiseks õnnetusi ja katastroofe, vaid mida läheb vaja ka igapäevaelus, näiteks koolis nõrgema eest välja astudes või töökohas teistest erinevat arvamust väljendades.

Vahel võiks ju mõelda, kuidas Eestis nende omadustega on – meile meeldib meenutada 1918. aastal Vabadussõtta läinud koolipoisse, aga kuidas käituks noored praegu? On neist kurjale vastu astujaid, olgu selleks siis koolikiusaja või politseinikuks maskeeritud terrorist?